Vampire Hunter D

[Trash]

Vampire Hunter D - Banpaia hantâ D

- Toyoo Ashida, Carl Macek 1985

SME Visual Works



Tosinkond aastat tagasi kui Yoshiaki Kawajiri animeeritud Vampire Hunter D laineid lõi, ütles keegi mulle, et vanem versioon on jube jama ja täielik ajaraiskamine. Aastaid elasin selle väärarvamusega ja kordagi ei tekkinud isu oma silm peale panna. No tore, et lõpuks ikka murdsin need eelarvamuseahelad ja plaadi mängijasse suskasin, sest see mida Toyoo Ashida pakkus ükletas mitmekordselt ootused ja meeldis isegi rohkem kui hilisem lugu. Seda ütlen küll väheke etterutates, sest ega ma suurt midagi peale välise külje uusversioonist ei mäleta, kuid viga saab kohe peatselt parandatud ja DVD keldrisügavusest päikesevalgusekätte vinnatud.



Võib-olla peitub põhjus miks paljudele vanem versioon ei istu, lihtsalt joonistamisstiilis, sest kaheksakümnendate tugevalt piiritletud värvid ja kandiline jõuline pliiatsijoon on paratamatult võrreldes uute detailitäpsete ja pehmete animetega robustsevõitu. Minule see probleemi ei valmista, püüan viimasel ajal just rohkem kaheksakümnendate animele pihta panna, sest vähetuntud kalliskive paistab sellel dekaadil küllaga peitumas, vaid otsida ja uurida tuleb.



Filmil oli kolm selget plussi. Esiteks olid tegelaskujud väga arusaadavad oma käitumismotiivides ja olekus ning see tegutsemist ajendav otsusekindlus jättis jõulise mulje mida võis teselpool ekraanigi aduda. Samuti oli väga mõistetav kogu fantaasiamaailm milles tegevus toimus. Kordagi ei seletatud vaatajale üksipulgi lahti kuidas se tulevikuühiskond figureerib, kuid filmi jooksul said noppida kilde siit ja sealt ning lõpuks päris omapärase pildi peas kokku panna. Loodud ulmemaailm oli kenasti loodud ning tegelaste käitumine selles sujuvalt loomulik.



Kolmanda põhiväärtusena, kuigi neid oli veelgi, toon välja konkreetse ja kompromissitu seksuaalsuse. Hea vampiirifilm on alati ka erootikafilm ja käesolev anime oli samuti seksuaalsetel allhoovustel tüüriv, pakkudes kohati päris julgeid ja tumedaid momente. Ühesõnaga, õhus oli tunda seksi lõhna ja see meeldis nii vampiiridele kui mulle ning nihutas animet mitu head sammu täiskasvanud vaatajaskonna suunas. Kiidaks veel teose lõppu, sest kui sa näitad westernis korraks kangelast päikeseloojangusse ratsutamas, siis käesolevas animes mängiti enam-vähem sama kuvandit lahti hea viis minutit. Cool!





Oihhhhh, nippleslip! Kas seda oli just animes vaja on küstav, kuid et tehti on väga lahe.
_________________


http://trash-can-dance.blogspot.com/

[incognito]

Mulle isiklikult meeldis esimene D enam kui bloodlust.
_________________

[Will]

Vampire Hunter D rikub pigem ära kehv VA'te meeskond kui animatsioon.
Kuigi story on hea, ei suuda emotsiooniline tase järgi.
Animatsioon kah loomulikult pole nii shine'i kui 21. sajandi alguses, aga kärab küll oma aja kohta.

Soovitan vaadata, kuid Bloodlust on siiski kõvem!!!