Beyond the clouds

[hjarg]

Ehk siis film samalt tüübilt, kes tegi "She and her Cat" ja "Hoshi no Koe"- Shinkai Makoto'lt.

Seekord tegemist ilusa pika filmiga. Kunagi aasta-kaks tagasi sai suu ammuli treilerit vaadatud ning tundus ilus asi olevat. Mjahh, nüüd sai ära vaadatud ning tõesti, ilus ta oli. Kohe väga ilus, taustad hoole ja armastusega tehtud. Ainult sisu oli uimasevõitu, tegevust nagu eriti ei olnud ja aeg-ajalt tundus asi korralikult ebaloogilisena. Tõsi, vähemalt ilus slaidishow.
_________________
Roses are red
Violets are blue
All of your base are belong to me

[acousmatique]

Ma vaatasin ta ka nüüd lõpuks ära, ei suutnud varem kuna . . . teate küll, on sellised lood, olgu nad siis filmid, raamatud, isegi videomängud, mis näivad endas kandvat nii tohutut emotsionaalset pagasit, mida lihtsalt pole võimalik igal suvalisel ajahetkel endasse tõmmata. Hoshi no Koe, kui ma teda oma 2 aastat tagasi vaatasin, ajas mind nukralt õhku ahmima, Beyond the Clouds aga ajaski mind nutma.

Ma ei oska seda eriti hästi seletada, aga nende pidevate ülilusate maastike ning helkivate valgustite taustal adusin ma pidevalt mingit peidetud depressiivsust, sellist igatsevat tunnet millegi kadunu järele. See võis tuleneda romantilistest looduspiltidest ja lapsepõlveunistustest pärit maastikest, või näiteks äärmiselt oskuslikust narrateerimisest, aga tegelikult on kogu see lugu ise (mida paljud uimaseks nimetavad) tohutult kurb. Ja see kurbus läbib kogu filmi, vahel sumbudes, teinekord jälle esile tõustes, kuid mitte kunagi kadudes.

Lühike monoloog Hirokilt, kes kolis oma mälestustest põgenemise tarbeks Tokiosse elama:
Living alone, the nights seemed to last forever.
When I couldn't pass the time effectively, I went to a nearby train station and pretended to wait for someone.
Once I grew bored of that, I'd walk home as slowly as possible.
. . .
In a city of thirty million people, there wasn't a single person I wanted to see or talk to.
It was on those kinds of days that I dreamt about Sayuri.
Kontekstist väljas ehk veidi imal, filmis sees aga täiesti rusuv.

Aga kogu selle melanhoolsuse taustal oli see üks paremaid animesid mida ma kogu elu jooksul näinud olen. Lihtsalt on.
_________________
☞ [...LIL B MIXTAPE PLAYING VERY LOUDLY...] ☀

[MTI]

Sai suht kohe vaadatud kui välja tuli, ja peab ka mainima, et see oli tõesti hea. Kui ma midagi rääkima hakkaks selle kohta siis ma põhiliselt kordaks acousmatique sõnu.

Lugu ja tegelased puudutasid südamepõhja, ja mida edasi vaatasid seda enam. Väga paljud taustal toimuvad asjad jäid seletamata, neid polnudki vaja seletada, sest need polnud olulised. Sai enam kui ühes kohas pisaraid välja pigistatud. Sellise asja vaatamiseks peab olema õigesti meelestatud, muidu jookseb mööda külge alla. Vaatan varsti uuesti.