It all started when noticing a ladybird on our windowsill.

[antiviirus]

It all started with noticing a ladybird on our windowsill. There were 3 of us: Me, a girl and the red bird. The little creature took off the windowsill and slowly started drifting towards her. It reminded me of a spark, a red little spark between us which eventually landed on her nose. I found myself not looking at the bug, but staring at her eyes which were doing the same to mine. We were lost in each others eyes. I was terrified. All I could hear was the sound of my own heartbeats, piercing trough the silence like a heavy musket fire. If I could only say something now, something that would take away this silence which like a blade keeps twisting and twisting in my heart. No, this is not the time to talk. This is the time to act, it is now or never. I stood up and started walking towards her. I took a gun from my pocket and shot her in the head. The ladybug flew of her nose in terror. With a smile on my face I asked her: “Do you like water guns?”


Võibolla tegi kellegil tuju paremaks

Sorri kui valesse teemasse sai


Eestikeelne tõlge IceWolf'i poolt :

See kõik sai alguse, kui märkasin lepatriinut meie aknalaual. Meid oli 3: mina, tüdruk ja punane lind. Väike elukas tõusis aknalaualt lendu ja hakkas aeglaselt tüdruku poole triivima. See meenutas mulle sädet, väikest punast sädet meie vahel, mis viimaks maandus tüdruku ninal. Ma leidsin end mitte putukat vaatamas, vaid jõllitamas tüdruku silmadesse, mis tegid sama mulle. Me olime kadunud teineteise silmades. Ma olin hirmunud. Kõik, mida ma suutsin kuulda, oli minu oma südamelöökide hääl, lõikamas läbi vaikuse, nagu raske musketi tuli(?). Kui ma ainult suudaksin praegu öelda midagi, mis võtaks ära selle vaikuse, mis terana keerutab mu südames. Ei, praegu pole aeg rääkimiseks. See on aeg tegutsemiseks, nüüd või ei iial. Ma tõusin üles ja hakkasin tema poole kõndima. Ma võtsin taskust relva ja tulistasin tüdrukule pähe. Lepatriinu tõusis tema ninalt hirmunult lendu. Naeratusega näol ma küsisin temalt: "Kas sulle meeldivad veepüstolid?"
_________________
The guy with the top hat~.

[Trash]

Võib-olla töörahvakeelne tõlge teeks tuju paremaks!?
_________________


http://trash-can-dance.blogspot.com/

[antiviirus]

[BrokenSoul]

Oota, kas selle pidi mingi mõte olema?

Tõlkimisega pole probleemi, aga ausalt, ei saanud aru.
_________________

http://myanimelist.net/profile/Brokensoul

[IceWolf]

[antiviirus]

[BrokenSoul]

[antiviirus]

[IceWolf]

[lostinthemist]

Ma sain hea kõhutäie naerda, kui lõpp jõudsin.
_________________
Minu elust ja enesest
Lõuna-Korea filmiblogi

[tõrvik]

Inimeste lollus on piiritu. Iga pooletoobine oleks aru saanud pointist. Isiklikult olen päris mitmes animes selle sarnast loo arengut kohanud. Nagu PLZ

EDIT: me and my bad mood

[BrokenSoul]

[Võhik]

Ma üle poole tekstist hoidsin üleval peas kogu aeg ka võimalust, et see, kes "mina" vormis räägib, on ise ka lepatriinu ning ta lömastatakse lõpus.

[raidomees]

Ma ka ei saanud aru.

[tyger]

Tore teemake, jätka samas vaimus!
_________________
Animelist ver5.

[Ummi]

Jätk minu positiivse maailmavaatega peas.
Tema aga ei naeratanud. Ta vaikis, näitamata kübetki kavatsust vastata mu küsimusele. Võib-olla oli asi selles, et talle ei meeldinud veepüstolid. Võibolla talle lihtsalt ei meeldinud vesi. Või äkki oli asi selles, et ma olin teda just pähe tulistanud ja küsimus oli esitatud tema surnukehale. Ma ei kujutanud ettegi, et selline asi võiks probleeme tekitada.

Samas, tihti peetakse vaikimist nõusolekuks. Äkki talle meeldivadki veepüstolid. Ilmselgelt oli see nii. Püüdlikult otsisin ma kapinurgast ühte veepüstolit, täitsin selle veega ja andsin selle talle. Või noh, paigutasin selle tema kahvatusse kätte. Lepatriinu tiirutas ta peakohal ja pärast mõningat mõtisklemist maandus tagasi ta ninal, mida ilustasid nüüd punased piisakesed.

Keetsin teed. Tema seda ei tahtnud, nii et jõin üksi. Lepatriinu läks vahepeal minema. Olime kahekesi. Olin üksi.



EDIT: st ma loodan et teil läks tuju paremaks!
_________________
baka pole surnud, me postitame siia peaaegu iga kuu

[Võhik]

Jätk minu õiglase maailmavaatega peas.
Ta nägu oli ikka veel tõsine. Mitte midagi ütlev. Jume oli kahvatu nagu tal alati on. Ma jõin aeglaselt oma tee lõpuni. Minu vastas istuti ikka veel rahulikult.

Kuid ikkagi minus tekkis kahtlus. Ei valitsenud minu südames selline rahu, nagu ma oleks tahtnud. Midagi oli selles toas või püstolis või ma ei tea milles tol hetkel valesti. Mu peas tekkis absurdne mõte, et äkki on minu käes punaste paintballi kuulikestega püstol. Ma hakkasin närviliselt püstolit uurima. Ma ei jõudnudki seda eriti uurida kuna äkitselt jäi mu pilk kinni ta klaasistunud silmadesse. Ta pilgutas, ta naeratas, toas toimus äkiline liigutus, lask...

Lepatriinu oli endiselt kadunud.

[raidomees]

Jätk minu... mis iganes sõna minu maailmavaatele sobiks, maailmavaate kaudu:

Siis ma võtsin ta aardekirstu, haarasin lepatriinu ja põgenesin. Jooksin kiiresti oma laevale, kus ootas juba minu ustav meeskond ja me asusime teele maailma lõpu poole, või esialgu vähemalt järgmisele saarele. Kolm päeva oli meri vaikne ja igav, tüdruku juurest saadud varandus ei olnud teab mis suur, aga rummiraha saab küll kokku.

Neljanda päeva hommikul avastasime end keset paksu udu, meie navigaatori arust olime küll avavetes, aga ometi suutsime me millelegi otsa sõita, see oli tõeline šokk. Kas see tähendab, et meie navigaator eksis ja me oleme eksinud, või tähendab see seda, et me laev võis just kuskil keset ookeani tõsiselt viga saada, kumbki mõte ei meeldinud mulle, aga ma läksin asja uurima. Me olime otsa sõitnud jõehobu laibale. Laev oli õnneks terve ja maad ka kuskil näha ei olnud ning see kuidas jõehobu laip sinna oli sattunud oli tõeline müsteerium. Arvatavasti olid mängus üleloomulikud jõud, näiteks keegi, kellel on Kuradi Puuvilja võimed.

Lepatriinu, kelle ma olin tüdruku juurest kaasa toonud läks segaseks, ta hakkas metsikult tiirutama, kuni tiirutas otse vette. Ma ei teinud sellest välja. Ma ei teinud välja, sest mu pilk oli kinni ühel teisel laeval, ma ootasin, et nemad ongi kogu selle udu ja jõehobu asjaga seotud. Ma ei eksinud. See laev kuulus mafioosodele, udu ja jõehobu laip olid tegelikult illusioonid, mis olid tekitatud udu elemendiga sõrmust kasutades.

Nende perekonna udu liige oli tõeliselt osav illusionist. Tormi mees oli ka osav, sest ta oli juba märkamatult meie laeva oma tormi leegiga hävitama asunud. Siis tuli ette vihma elemendi kandja, ta ründas mind oma vihma dugongiga, mille nimi oli Dugongo di Pioggia. See oli julm ja märg rünnak nagu vihma elemendiga ikka. Ma rippusin vaevu veel oma elu ja teadvuse küljes, kui ta küsis: "So I herd u liek Mudkipz?"

[Stopa]

[Kaoru]

mina näitkes üldse ei oska inglise keelt. Subadest saan aru küll aga rääkida ei oska.