1966. aastal on Vietnami sõda alles hoogu kogumas. Jaapani rannikul Yokotas asuva USA sõjaväebaasi lennuväljalt tehakse mandri suunas regulaarseid pommituslende. Baasi territooriumil tegutsevas koolis sureb salapärastel asjaoludel üks õpilastest. Kadunuks jääb ka sõjaväelaste arvelt elatist teenivaid prostituute. Esmapilgul seosetud sündmused satuvad uude ja hirmutavasse valgusse, kui kooli ilmub uus õpilane. Õpetajates ja kaasõpilastes tekitab jaapani koolivormi kandev vaikne ja sünge pilguga Saya võõristust. Kahtlusteks annab alust ka mahukas vutlar, mida näiliselt habras neiu endaga alati kaasas kannab. Halloweeni pidustused on täies hoos, kui koolielu näiline normaalsus illusiooniks osutub. Ehkki vutlaris peitunud samuraimõõk nutab peagi tumepunaseid pisaraid, osutuvad koolis ennast varjanud ja pidevalt inimvere järele janunevad olendid Sayale tõsiseltvõetavateks vastasteks...

Aukartuseta ajaloolisi fakte ja idamaist mütoloogiat ühendav “Blood: the Last Vampire” toodeti Production I.G. (vastutav ”Evangelion”i CGI-kaadrite eest) ja Mamoru Oshii (”Ghost in the Shell”i rezhissöör) koostööna ning on väidetavalt esimene täielikult digitaalne kinolevi jaoks valminud anime. "Uus" tehnoloogia annab ootuspäraselt tunda just filmi visuaalses pooles: piirjooned on ebatavaliselt teravad, värvid ja valgusefektid pea ideaalsed, ekraanil kujutatud objektid – eriti lennukid, rongid, autod ja ehitised – jätavad mõjusa illusiooni ruumilisusest. Plussiks tuleb lugeda veel mõneti lääneliku rõhuga väga isikupärast stiili.

Aga "mündil" on ka teine pool: tegelased liiguvad mingil põhjusel pea terve filmi vältel kangelt ja aeglaselt, nende liigutustes puudub see loomulikkus ja dünaamilisus, mis iseloomustab parimaid tavapäraseid animesid. Eriti teravalt torkab mainitud kohmakus silma võitlusstseenides, mis nõuaksid tunduvalt paremat koreograafiat. Üleüldine mulje on siiski väga positiivne - film on rõõm nii silmadele kui kõrvadele, viimast tänu sobivalt kõhedatele heliefektidele ja pinget kruvivale muusikale. Süžee osas ei maksa oodata erilist sügavmõttelisust - tegu on lihtsakoelise õuduspõnevikuga.

Omasuguste hallist massist eristub “Blood” siiski, seda just tõhusalt edasi antud ajastikulise atmosfääri ja ülimalt karismaatilise peategelase tõttu. Saya on tegelane, kelle tegemisi sooviks edaspidigi näha. Lähemaid vihjeid tema tausta kohta antakse vaatajale alles filmi lõpukaadrites. “Blood” kestab vaid veidi enam kui 48 minutit, mille käigus jõuab tegevustikku vaevalt nö. "hambad sisse lüüa". Need vähesed minutid aga on iga endast lugu pidava animesõbra jaoks aeg, mis veedetud heas (ehkki tsipa morbiidses) seltskonnas. Vaatamist väärt.