Komeedid ja meteoorid, mis rõõmsalt mööda kosmost ringi rändavad ja aeg-ajalt ähvardavad kogu elu Maal ära pühkida, on viimasel ajal üha populaarsemaks muutunud. Paistab, et suurkatastroofid tõmbavad inimesi ja mõte, et saad kosmosest tulnud kiviga vastu pead, müüb.

Igatahes on ka jaapanlased nüüd asunud võitlusse suurte kivikeste vastu. Nimelt toimub "Stratos 4" tegevus lähitulevikus, mil Maa ja kogu päikesesüsteem on sattunud suurde komeedipilve. Et säilitada elu Maal, loodi ÜRO poolt eriüksus "Cosmos Crisis Control", mille ülesandeks on kivikesed väikesteks tükkideks purustada enne, kui nad Maale jõuavad.

"Cosmos Crisis Control" jaguneb kaheks osaks - kosmoses tegutsevaks põhijõuks, mille ülesanne on komeedid väikesteks kildudeks tulistada, ning Maal baseeruvaks abijõuks, mille ülesanne on need killud, mis on ohtlikud, veelgi väiksemateks kildudeks purustada. Abijõudude baasid toimivad ka kohtadena, kus treenitakse noori piloote.

Seeria peategelasteks ongi neli näitsikut, kes alles õpivad pilootideks, lootes ja unistades kosmosesse jõudmisest. Nende elu, tegevuse ja seikluste ümber keerleb põhisüžee, kuhu aeg-ajalt eksib sisse järjekordne purustamist vajav komeet. Kõik see tundub kena ja armsana, kuid peategelased tunduvad veidi liiga standardsed ning kuidagi kuivavõitu. Samuti pole animaatorid suutnud end tagasi hoida ning lisanud sinna aeg-ajalt natuke fanserviceit – ja lõpu poole kasvab selle hulk üle pea. Nullgravitatsiooni ainus mõte tundub olevat, et saaks kõikvõimalike nurkade alt aluspükse näidata.

Paraku ei suuda süžee stampidest hoiduda ja tihtipeale mõjub see häirivalt. Samuti on seal piisavalt ebaloogilisusi, mis kohati mõjuvad äärmiselt häirivatena. Väike spoiler - kui kosmosebaasid üksteise järel rivist välja langevad, siis ülejäänud Maal on sügavalt ükskõik, üles asja uurima lähevad vaid kolm näitsikut. Ei mingeid karme hambuni relvastatud eriüksuslasi, kes ülal korra majja looksid, või kasvõi ühte kleenukest mehikest, kes asja uuriks ja teataks, mis viga on. Samas on Maale lähenemas suurim komeet üldse...

Mainima peab tõeliselt õnnestunud kõrvaltegelasi. Neli otakut, kelle pea on pungil kõikvõimalikke vandenõuteooriaid, panid mu nii mitmelgi korral muigama. Eriti nende vasikavaimustus selle üle, et nad on tõelises ülekuulamisruumis ja tõelised mustades ülikondades mehed neid üle kuulavad. Teiseks hästi õnnestunud kõrvaltegelaseks on paks ja ülbe kass Alice, keda muide peeti nii oluliseks, et talle pühendada üks osa 13-st.

“Stratos 4” tugevaim külg on animatsioon. Märkimist väärt on CGI-stseenid - kosmos ja õhutõusvad lennukid on silmale tõeline maiuspala. Kahjuks jääb sellest väheseks, et seeriat heaks animeks pidada.

Lõppkokkuvõttes – kuldne keskpärasus. Võib vaadata, kuid vaatamata jättes ei jää ka millestki olulisest ilma.