Vana hea Bebopi meeskond - Spike, Jet, Faye, Ed ja Ein - on tagasi. Seekord siis täispikas filmis. Faye satub Marsil ühte häkkerit jälitades nägema, kuidas terrorist laseb auto õhku ja ise haihtub. Need inimesed, kes plahvatusest pääsesid, satuvad kummalise haiguse ohvriks ning keegi ei oska öelda, mis neil täpselt viga on. Valitsus reageerib sellele vastavalt: 300 000 000 woolongit, mis terroristi pea eest välja käiakse. Loomulikult ei suuda pidevas rahakriisis vaevlev Bebopi meeskond kiusatusele vastu panna ning alustatakse jahti terroristile.

”Cowboy Bebop” oli anime, mis võitis koheselt mu südame. Meeldiv on tõdeda, et film jätkab seeriale omast stiili, tundudes nagu ühe pika episoodina. Mõnikord on seeriate järgi tehtud filme vaadates tunne, et kogu lugu on kunstlikult pikaks venitatud, saamaks kokku nii 1,5-2 tunni pikkune filmike. “Knocking on Heavens Door” seda teed läinud ei ole, pigem vastupidi - film tundub liiga ruttu otsa saavat.

Süžee on sarnaselt seeriale huvitav, kuigi kipub pigem sinna kurvemate osade poole kalduma. Kaasahaarav lugu, lisana tõeliselt hästi välja mõeldud ja piisavalt omapärased tegelased, eriti “peapaha” Vincent Volaju. Viimase puhul on tema motiivid lihtsalt ja arusaadavalt välja toodud ning enda suureks üllatuseks avastasin, et ta sümpatiseerib mulle. Lisaks jällegi bebopilikult segane valik kõikvõimalikke värvikaid kõrvaltegelasi ning loomulikult Bebopi enda meeskond täies aus ja hiilguses. Vaheldust pakutakse selle kahe tunni jooksul kõvasti, vanadest indiaanlastest tõsiste riigiametnikeni. Ka kogu süžee on sarnane - kohati tõsine, kohati kurb ja kohati naljakas. Paneb nii suunurki tukslema kui ka pead vangutama.

Animatsioon - seeria kohta oli mul ainult kiidusõnu öelda ning ka film ei jää selle poolest alla, pigem on üritatud veelgi paremini teha ning veelgi suuremat detailsust saavutada. Sujuv, kaunis, araabia kvartalitest ning slummidest suurte korporatsioonide hooneteni ulatuv tegevustik pakub silmale piisavalt vaheldust. Ka tegelased on sama täpselt kujutatud kui varem- ning need võitlusstseenid... on nauditavad.

Viimaks muusika. Yoko Kanno. Rohkem pole vast vaja öelda, sest need kaks sõna tähendavad naudingut vähemalt minu kõrvadele. Nii alguslaul “Ask DNA” kui ka lõpulaul “Gotta Knock a Little Harder” on pärlid, ka muu soundtrack on nendega võrdne. Natuke on kõrvale kaldutud ”Bebop”i muusika teemast, kuid vaheldus teeb seda vaid huvitavamaks.

Lühidalt: meeldis ”Cowboy Bebop”, meeldib ka see. Ei meeldinud seeria, vaadake ikka filmi - ta lihtsalt on seda väärt.