Mäletan esimest korda, kui vaatasin Makoto Shinkai mustvalget lühianimet „She and Her Cat”. Ehkki mulle meenuvad hõlpsasti ka teine, viies ja kõik vahepealsed korrad, oli päris esimene kord eriline. Kui need maagilised neli minutit mööda said, tundsin ma võrdsel määral tänu ja imetlust. Raske oli uskuda, et sedavõrd vähesega on võimalik luua nii palju. Veel raskem oli aga edaspidi raputada endalt lummust, mis sundis pöörama tähelepanu talvehommiku päikese haledatele kiirtele aknalaual või keevat vett täis teekannu pahinale pliidil ning pidama nähtut-kuuldut ilusaks. Nii raske, et päris lahti sest enam ei saanudki.

Kui nägin esmakordselt sama autori pooletunnist intergalaktilist armastuslugu „Hoshi no Koe” (ingliskeelse pealkirjaga „Voices of the Distant Stars”), tundsin, et olen Makoto Shinkai loomingu külge hinge pidi kõvasti köidetud. Seda tunnet ma tollal enda jaoks ei ratsionaliseerinud, ei püüdnud leida ja esile tõsta konkreetseid põhjuseid oma sümpaatiale, ei katsunud hõigata maailmale, et kõik peaksid Shinkai nime teadma. Retrospektiivis on mulle selge, et pelgasin seda teha, kuna kartsin, et a) keegi ei jagaks mu vaimustust, b) kõik jagaksid mu vaimustust, c) ma kaotaksin oma vaimustuse. Et pelgasin, ei kirjutanud ka arvustust baka.ee-sse, ehkki olin seda esiti suure suuga lubanud. Nüüd on aeg täita see lubadus, mille aastate eest andsin.

„Beyond the Clouds...” on seni pea üksipäini pisikesi imesid loonud Shinkai esimene suurem projekt, nii pikkuselt kui ambitsioonikuselt. Varasemate teoste menu on tema käsutusse andnud hulga professionaalseid animaatoreid ja kunstnikke, mis võimaldab vaataja ette tuua senisest tunduvalt suurejoonelisemaid vaatepilte ja elegantsemalt kujundatud tegelaskujusid. Ent sügaval sisimas ei ole midagi muutunud. Pigem vastupidi, Shinkai teemakäsitlus tundub mulle siin senisest veelgi rohkem vankumatum ja keskendunum. Nagu „Hoshi no Koe” puhul, nii ka seekord põimib Shinkai tegevustiku kokku rohmakalt rebitud alternatiivajaloo ja teadusliku fantastika ribadest ning laseb sel rõõmsalt tuules lipendada. Rohkem polegi talle vaja. Shinkai tähelepanu on hoopis millelgi muul, mis kumab läbi igast selle anime stseenist ja paistab alati silmapiiril nagu too säravvalge taevani sirutuv torn, mille ümber anime sündmused keerlevad. Mis see siis on, küsib võib-olla mõni lugeda viitsinu. Hea küll, ma võin ju vastata, aga lubage mitte naerda. Eks see ole armastus, mis siis muu.

Unistus sellest. Vajadus sellest järele. Selle varjamine. Selle avaldamine. Selle kaotamine. Selle taasleidmine. Lugematud hetked, mälestused ja kogemused, kallid ja valusad, mis kõik on tähistatavad üheainsa sõnaga. Võib-olla just seepärast tundub vahel, et see sõna on viimsete räbalateni kulutatud. Aga ma väidan, et see anime ei ole selles süüdi. Makoto Shinkai ei näita niivõrd armastuse väljendumist ja väljendamist, ei korda seda sõna nõrkemiseni, kuivõrd laseb meil tajuda selle olemasolu ja mõju. Ta rajab otsetee meie südamesse, lastes „kaameral” viibida tegelasi ümbritseva maailma üksikasjadel – valguslaikude liikumisel piki rongi kupeed, elektriliinide ämblikuvõrgu õõtsumisel tuules, kuldseks värvunud pilvesagaratel sinises taevas, tühja klassiruumi tolmunud aknaklaasidel ja rahulikult piima limpsival kassil. Need pisikesed pildid tunduvad tuttavad ja tõelised, seonduvad rõõmsate või kurbade hetkedega minevikust, võimaldavad hetkeks unustada, et vaatame võõra kujutlusvõime vilju, ja mõtelda sellest, mis endal on kunagi olnud või mis veel tulla võib.

Ahsoo. Ega mul ei ole suurt soovi eriti palju enamat selle anime kohta öelda, kõik oluline on juba kirjas. Veidi väheinformatiivne võib-olla tõesti, tuleb tunnistada. Samas ei olnudki mu eesmärk ammendavat loetelu koostada. Aga kuna mõistan, et paljudele võib siiski huvi pakkuda, siis jah. Siin on hästi kaunid plahvatused. Toimub relvastatud ja relvastamata konflikte. Tenmoni (ka „Hoshi no Koe” helitausta autor) loodud muusika on maitsekalt melanhoolne, sobib ka niisama kuulata. Ja üks äraütlemata ulmelise disainiga lennuk on siin samuti. Vaadake seda animet, palun.

hjarg, keda kõik, kes teda lähemalt tunnevad, hindavad kui üliterava vaistuga kriitikut, ütles selle anime kohta: „1,5 tundi ilusaid pilte...”. Põhimõtteliselt olen temaga täiesti nõus, lisaksin vaid: „...mida võib vaatama jääda terveks eluks”.