Tagasi


 

 

 

 

 

Saishuuheiki Kanojo
þanr: draama / romantika / ulme / märul
formaat: seeria (13 osa)
fansubijad: ANBU
välja antud: GONZO / 2002
arvustaja: hjarg
foorum: kommenteeri



Ühel ilusal päeval võtab Chise julguse kokku ja avaldab Shuuji’le armastust. Shuuji on natuke kohmetu, kuid siiski ei paista Chise armastus talle vastumeelt olevat. Nii nad hakkavadki tegema esimesi katsetusi täiskasvanute maailmasse astumisel ning nende suhe hakkab vaikselt arenema. Päevikute vahetamine, esimene suudlus, koos kooli minek jne jne.

Tundub tüüpilise teismeliste armastusloona? Vale. Tegemist on kõige kurvema, depressiivsema ja traagilisema animega, mida minu silmad veel näinud on. Vaid vähesed teised jõuavad Sai Kano tasemele - näiteks “Grave of the Fireflies” ja “Rurouni Kenshin: Reminiscence”.

Shuuji ja Chise maailm ei ole nii ilus ja rahulik, kui olla võiks. Nimelt käib parasjagu sõda ning 1. osa ajal satub nende kodulinn, Sapporo, lauspommitamise alla. Ootamatult ilmub liitlaste salarelv ning hävitab vastaste lennukid. Suitsevate varemete vahel ringi tormav Shuuji satub kogemata seda salarelva nägema- ning tema suureks üllatuseks on salarelvaks Chise. Saishuuheiki Kanojo seda ka tähendab - “Tema, ülim relv”.

Tähtsaimaks teemaks „Sai Kano“’s on Chise ja Shuuji armastuse lugu. Kõik muu on taustaks- näiteks ei saa kogu anime vältel teada, kellega see sõda täpselt käib. See on taustaplaaniks, see on ebaoluline. Läbi sõja ja läbi raskuste veereb Chise ja Shuuji saatus vältimatu traagilise lõpu poole - ja teeb seda nii hästi, et võtab minulgi tihti pisarad silmist.

Samas tunduvad peategelased natukene ülepingutatud - pea alati nuttev, häbelik ja kurb Chise ning külmavõitu ja tundetuna paistev Shuuji. Episoodide möödudes aga hakkavad nende iseloomud loomulikuna tunduma - ja Shuuji sulab natuke üles ka, tundudes pigem kinnisena kui külmana.

Suurimaks veaks oli minu jaoks Chise ja Shuuji joonistusstiil. Nende pikkusevahe ja Chise lapsik nägu tekitavad aeg-ajalt mulje, et tegu ei ole mitte armastajate, vaid isa ja tütrega. Üldse on tegelaskujude joonistusstiil seal natuke erinev, kuigi huvitav. Ka taust on ilusasti välja joonistatud ning lahingustseenid sujuvalt animeeritud.

Üldiselt. Hoiatus! Depressiooni, pisaraid ja nukrameelsust tõotav anime. Kui te neid ei pelga, on see igati vaatamist väärt.

The last love song on this little planet…




hinne: 8.21
hindajaid:24