Ühel päeval puhub üle Maa tuul, mille tagajärjel kaotavad kõik inimesed mälu. Täpselt nagu inimliigi algusaastatel, on nüüd igaüks enese eest väljas – peamiseks elueesmärgiks saab toit ja paljunemine. Ka filmi peategelast, noormees Watarut tabab sama saatus – unustanud oma pere, kodukandi ja kõnevõime, liigub ta ringi, elades otseses mõttes peost suhu, kuni tänu õnnelikule juhusele (millisele täpsemalt, seda vaadake filmist) saab Wataru osa oma mälust ja teadmistest tagasi. Ja nii asub ta kaks aastat pärast katastroofi, varustatuna püstoli ja vana laguneva džiibiga, teele laia maailma, uurimaks seda, mis inimkonnast on saanud, ja otsimaks neid, kes säärase koletu õnnetuse eest vastutavad on.

Film algab õigupoolest hetkel, mil Wataru kohtub Sophiaga, kelle mälu on samuti alles, ning kes on nõus koos Wataruga New Yorki minema. Üheskoos näevadki nad seda, kuidas inimesed on üritanud alustada algusest, taasluues kogukondi ja kehtestades (vahel küll üsna julmi) reegleid.

Lisaks inimestele omavad loos tähtsat rolli ka masinad – tegelikult näidatakse väga ilmekalt just seda, mis juhtuks siis, kui tehnoloogia kontrolliks inimesi, ning demonstreeritakse ilmekalt püstoliga mehe üleolekut ülejäänud “massist”.

Samuti võiks üheks tähtsamaks tegelaseks pidada mõrtsukrobotit, kes peale oma juhi surma on enese kanda võtnud delinkventsete indiviidide (loe: kogu inimkond eesotsas Wataruga) hävitamise raske ülesande. Roboti kaasamine lisas küll pinget (pidev hirmusegane ootus – kust see rauakolakas nüüd välja hüppab), ent kui masin oli ennast juba x-ndat korda täielikust vanarauahunnikust uuesti tapariistaks suutnud remontida, tundsin mina küll soovi oiata “palun, ei!”.

Visuaalsest poolest - kontrastina imekaunitele maastikuvaadetele, mis peale saastamise lõppu on ehk veelgi kaunimad, aitavad meeleolu luua ohtralt kasutatud tumedad toonid lagunevates linnamaastikes ja pahaendeliselt hiilgavad üksikud elektrituled, mis eksisteerivad endiselt tänu mõistuseta masinate järjekindlale tööle.

Antud anime on piisavalt realistlik ja nukker, pannes mõtlema selle üle, millised on inimesed siis, kui nendelt eemaldada tsivilisatsiooni ja sotsiaalsete normide kate. Siiski kumas vähemalt minu jaoks kogu loost läbi loojate usk inimkonda ja sõnum “tegelikult me oleme head”, millesse ma küll põhimõtteliselt usun, ent mille väljendamisega enamasti siiski mitte nii kenasti hakkama saada kui antud filmis.

Soovitan vaadata, kuid mitte siis, kui eesmärgiks on kerge meelelahutus.