Tatakau Shisho - The Book of Bantorra

[Ummi]

¾anr: märul, fantastika
episoode: 13

Kuna Random tegi ühest uuest animest ilusa tutvustuse, tuli mulgi kihk midagi meie foorumi heaks kirjutada. Selleks otsisin ma tokyotoshost esimese ettejuhtuva uue anime ja vaatasin selle esimese osa ära.

Anime on tehtud ilukirjanduse baasil ja viib meid maailma, kus inimesed muutuvad pärast surma raamatuteks. Või noh, kiviplaatideks, mida kutsutakse miskipärast raamatuteks. Ilmselge on ka see, et osad inimesed on maagid ja teevad sellega kõiksugu muidu võimatuid või vaevanõudvaid asju (näiteks löövad suure maagiavooga kellegi pikali jms).

Ajastu jääb kuhugi 19. sajandisse. Nad asuvad selles ajastus, kus olid suured laevad (ma eeldan et aurikud) ja (auru)paadid (kusjuures paadid on sama kiired kui tänapäeva mootorpaadid ja kedagi ma ahju reipalt kütmas ega ka juhtimas ei näinud, nii et ehk on nad lihtsalt paar tubli orja endale sinna kabiini hankinud, kes tegelikult pedaale sõtkuvad ja korsten on vaid iluasi), keskaegsed kitsad linnad, samas ka söekaevandamislinnad ja nii edasi. Riietusega läheb asi kummalisemaks, sest iga tegelane on otsustanud riietuda täiesti erinevalt ja ei sobi kuidagi kokku.

Aga nüüd ka sisust. Algab sellega, et üks noormees räägib diipi juttu grammofoniga. Jõuab järeldusele, et ta pole inimene, vaid pomm. Selge. Siis näeme suurte rindadega keskealist daami, kes istub oma provokatiivses riietuses kaljuserval ja lennutab mingeid maagilisi niite ookeani poole. Ma tõin OPieelse osa eraldi välja, sest see mulle meeldis. Kõik oli ilus. Siis tuli OP. OPil polnud midagi häda (peale selle, et laulja on teinud viimasel ajal igale kolmandale animele mingi laulu ja kokku sobis ta vaid ühte), kasutati bebopilikku lähenemist, kuid ei üritatud midagi järele teha. OPi alguses näidati isegi mingit piipu, millest eeldasin, et anime on ehk detektiivitööga seotud (enne vaatamist teadsin animest vaid nime). Ja siis tuli ülejäänud episood, mis ei vastanud sugugi lootustele.

Pahalased rääkisid oma üliviisakat juttu, rõhutades ikka oma pahasust ja tutvustades vaatajatele oma ambitsioone. Üks pahalane oli küll inimese moodi, aga paistis natuke läbi - täpsemalt teda meile ei näidatud. Ja siis tuleb meie kangelaste grupp, kelle leiab igast suvalisest J-RPGst varieeruva naistekonsentratsiooni ja juuksevärviga. Lähenevad laevale, aga mingid inimesed hüppavad laevalt alla ja plahvatavad. Okei. Lähevad laevale, peavad mingitele alamatele kurjategijatele kõne ja lükkavad nad pikali või tapavad nad väga konkreetselt ära (kusjuures ainult kaks neist kasutasid tulirelvi, kõik teised mingit kuradi maagilist sahkermahkerit või imelikke terariistu, üks muutus lausa neegriks ja kasutas oma musklilist keha teiste mahajooksmiseks). Okei. Uurivad laeva, leiavad hunniku ajupestud inimesi ja paar tonni püssirohtu, koos ajapommiga. Üritavad inimesi päästa, aga laev plahvatab. Kõik ulbivad vees, aga ajupestud vajuvad vee alla. Okei. Roheliste juustega hea üritab ühte poissi (kellel on tegelt pomm kõhus) päästa, aga see ei õnnestu tal. Poiss vajub vee alla ja teda puudutab üks tükk mingit raamatut, kus üks neiu räägib temaga. OKEI.

Ma ei hakka edasi sisu jutustama. Anime idee on enam-vähem, aga teostus on lihtsalt igav ja mõneti häiriv. Peakarakterid tunneb teiste seast ära liiga lihtsalt ja nad tunduvad üleüldse out-of-place. Mitte midagi, mida poleks näinud kümnes teises animes peale konkreetse idee. Kui ka algversioon sisaldas mingit tüdrukut, kes kandis kauboikostüümi, on asi veel hullem.

Head ka: mälukaotusega peategelakesekene (see kes peaaegu ära uppus ja keda raamat puudutas) on piisavalt zombi, animatsioonil pole midagi häda, op näeb stiilne välja.










Lisaks kõige lahedam koht episoodis:




_________________
baka pole surnud, me postitame siia peaaegu iga kuu

[Kaoru]

Ise olen 11. osa juures ja rahul et otsustasin seda vaadata. Preagust on selgusetu mis motiivid on tegeliklut näispeategelasel. tegelikult on siin animes kolm naispeategelast: Hamyuttsu Meseta, Mirepoch Finder ja Norotei Maruchie. Need kolm naist figureerivad läbi kogu anime ja näitab nende võitlust demoonitega.

[Shirotoki]

Üks vähestest (kui mitte ainus) traagilise sisuga animetest, mis viimastel aastatel tehtud on.
Peab tõdema, et eriti ei meeldinud. Peategelased kippusid olema riietuselt väga out of the era ning sageli tundus lihtsalt kõik väga aeglaselt arenev, sünge ja igav.
Lõpp oli veider ja segane.

[Kaoru]

See on maitse asi, kui lugeda välismaa foorumites siis küll on seal positiivsed muljed ja minule ka meeldib. Üle pika aja hea anime, mida näinud olen. Ma olen jätnud palju oma asjad unarusse et see sarilõpuni vaatata.