proloog

Kaks pead on ikka kaks pead, mõtlesid hjarg ja Vabarnamees. Peale selle on „Ghost in the Shell: Stand Alone Complex” (edaspidi: „GitS: SAC”) piisavalt keeruline anime, et ühe peaga võib paljugi vahele jääda. Nii tekkiski idee kirjutada see ülevaade kahe peale. Olge meie vastu sama kannatlikud, armsad lugejad, kui meie üritasime olla üksteise suhtes.

hjarg ja Vabarnamees kooris:
Mitte nii väga kauges tulevikus on igapäevaseks praktikaks saanud inimkeha täiendamine inimmõistuse leiutistega – küberneetiliste jäsemete, sise- ja meeleelundite ning närvisüsteemi osadega. Neid, kelle organismides veel võõrkehi pole, peetakse vähemalt ühiskonna üldisest arengust kõrvalejäänuteks, kui mitte tagurlikeks, rääkimata sellest, et igapäevase leiva teenimiseks nõutakse tihti vähemalt mõnegi küberneetilise jupi olemasolu.

Inimloomus aga on jäänud samaks – korruptsioon, ahnus, kadedus, väiklus ja liiderlikkus vohavad. „GitS: SAC” jälgib kõrgeimal tasemel toimuva kuritegevusega võitlemiseks loodud eriüksuse Public Peace Section 9 (edaspidi: Section 9) igapäevast rutiini e. poliitiliste intriigide, terrorismiaktide ja eriti võigaste roimade lahendamist/likvideerimist/preventsiooni.

Järgnevalt lühike ülevaade Section 9 hierarhiast. Üksuse tööd juhib elu näinud, palju kogenud ja kõige selle käigus suure osa oma juustest kaotanud Aramaki Daisuke, kelle põhiliseks relvaks on tema vahe intellekt. Tema käepikenduseks operatiivtöös on major Kusanagi Motoko, külmavereline, emotsioonitu ja ülimalt tõhus taktikaline juht. hjargi isiklikuks lemmikuks sai seeria vaatamise käigus Batou, tulest ja veest läbi käinud endine sõdur, kes hoolimata mineviku varjudest on säilitanud muheda, kuid veidi iroonilise huumorimeele. Section 9 ainsaks liikmeks, kelle kehal pole kolmeaastast garantiid, on ilma ühegi tehislisandita Togusa, kes võitluses alati rohkemaga riskib kui tema kergemini remonditavad kolleegid. Üksuse ülejäänud liikmed küll võtavad tegevusest osa, ent nendele pole vaevutud kirjutama rohkem kui viiesõnalisi repliike ega kujundama midagigi iseloomu meenutavat. Nendest rohkem on eetriaega ja loojate tähelepanu saanud Tachikomad, kuus Sector 9 tehisintellektiga lahingrobotit, kõige värvikamad tegelased kogu seerias. Nad on sinised. Nad vaatavad maailma läbi kuueaastase tüdruku pilgu. Nende hävitusjõust piisab väikese linna hävitamiseks. Lühidalt, nad on Tachikomad.

„GitS: SAC”-i võib pidada eellooks ühele tuntumatest animefilmidest „Ghost in the Shell”, mis põhineb Masamune Shirow samanimelisel kultusmangal. Seeria eeliseks filmi ees on see, et 26 osa vältel on võrreldes pooleteisetunnise filmiga võimalik tunduvalt põhjalikumalt käsitleda peateemat, milleks on inimsuse ja masinlikkuse piiride ähmastumine, ning teha sellest ka mitmeid meelelahutuslikke kõrvalepõikeid


ajule

hjarg:
„GitS: SAC” on anime, mis ei ole mõeldud lastele. Esimeseks ja kõige kindlamaks tunnuseks sellest on dialoogi hulk. Tegelased ei ütle one-linereid, vaid peavad pikki vestlusi, mida peab hoolega jälgima, et nende mõttest aru saada. On isegi mõni osa, mis on peaaegu ainult dialoogile üles ehitatud. Just vestluste abil pühendatakse vaataja ämblikuvõrguna hargnevatesse intriigidesse. Olulisteks teemadeks on just inimlikkus ja masinlikkus, tegelased hakkavad tihti nendel teemadel filosofeerima. Kusjuures, dialoog ei tundu olevat sulepeast imetud, vaid hoolega läbi mõeldud - nagu üritaksid anime loojad näidata oma tulevikunägemust. Mingil määral tuletas nende jutt meelde William Gibsoni raamatuid ning võib arvata, et loojad on saanud küberpungi isa raamatutest tugevaid mõjutusi.

Vabarnamees:
Tunnistan, et oli hetki, mil minu tähelepanuvõime ajutiselt rauges, ning ma lasin end dialoogi tasastele lainetele hõljuma, mõeldes omi mõtteid seeria poolt etteantud teemadel. Läbiva intriigi esitusviis oli vast üleliia müstiline; seda kõike võinuks ka kümnekonna lihtlausega kokku võtta.

hjarg:
Samas, just see keerulisus sunnib sind aktiivselt kaasa elama. Või siis lainetel hõljuma… Aga tihti on meil kõigil olnud olukordi, kus me ületamatuna tunduvale probleemile tagasi vaatame ja endale käega vastu laupa lööme, kisades: „See oli nii lihtne.” Müstifitseeritus pole minu arust õige sõna- pigem üleliigne informatsioon, millest Section 9 tegelased pidid end läbi närima ja sealt õige leidma. Mis sest, et intriig on tagasivaadates lihtne- selle teadmise saavutamine tundus olevat palju raskem. Peamise süzeeliiniga tegelevaid osi on animes veel vähem kui näiteks „Cowboy Bebopis”. Vaid üksikud osad, millede vahe täidetakse Section 9 igapäevast elu kujutavate episoodidega. Nagu loeks romaani, mille vahele on autor pikkinud ohtralt omavaheliselt nõrgalt seotud novelle.

Vabarnamees:
Mulle väga meeldis selle seeria ülesehitus. Minu meelest oli edukalt saavutatud tasakaal – oli küllaldaselt vaheldusrikkust, samas ei kadunud silmist ka läbiv teema. Kordagi ei tekkinud tunnet, et seeria end kordaks, vastupidiselt mõnele muule animeseeriale, nt „GetBackers”.

hjarg:
Kas masin, kes suudab mõelda, suudab väljendada oma arvamust, saab kasvõi kena luuletuse kirjutamisega hakkama, on alaväärtuslikum, kui inimene, kelle ülesandeks on päevad läbi paberitele templeid alla lüüa? Kumb on rohkem masin- kas masin, kes loob; või inimene, kes teeb masina tööd? Millega inimene end defineerib? Kuidas suudab küborg säilitada endas selle jupi inimlikkust? Küsimused, küsimused, küsimused. Nendele otsitakse vastust ka „GitS: SAC”-is. Ja ka seal jäävad nad vastamata, kuid just osad, mis seda probleemi käsitlevad ja osad, kus selle üle arutletakse, on minu jaoks need kõige paeluvamad. Näiteks eriti meeldejääv oli suurfirma juht, kes oli kogu oma keha maha müünud ja kelle aju elutses väikeses küberneetilises kastis. Oli ta sellepärast vähem inimene? Sellised mõtlemapanevaid stseene leidub siin animes küllaga.

Vabarnamees:
Mulle meeldis, et „GitS: SAC” suutis inimmasinate ja masininimeste teemas minna vägagi süviti, pakkudes ootamatut mõtlemisainet. Heaks näiteks võin tuua seeria teise osa, mis esitab küsimuse: kui kaugele võib inimene minna oma keha muutmisega enne, kui ta muutub teiste silmis masinaks?

hjarg:
Kusjuures, justkui paradoksaalsena näib tõik, et seeria kõige elurõõmsamad ja lapsikumad tegelased on Tachikomad, Section 9 robottankid.


silmale

Vabarnamees:
Üks aspekt, mille osas „GitS: SAC“ mulle sügava mulje jättis, oli silmailu. Tulevikumaailm, milles eelmainitud tegelased elavad ja töötavad, on peensusteni läbi mõeldud ja välja joonistatud. Näha on austavat suhtumist Shirow loomepärandi traditsioonidesse - kõikvõimalik küberneetiline kaadervärk ja sõjatehnika, liiklusvahenditest ning linnamaastikest rääkimata, on detailne, funktsionaalne ja, mis peamine, näeb välja, nagu oleks seda võimalik tõepoolest kasutada.

hjarg:
Samas ei suutnud joonistajad ka siin tagasi hoida ning pidid sekka panema natuke ecchit, mis ei mõju eriti ilusalt. Nimelt räägin ma Majori kostüümist- trikoo, nahktagi ja saapad. Trikoo selline, et rõhutab ilusasti tagumikku- samuti rõhutasid seda ka nii mitmed kaadrid. Teisisõnu- Majoril oli seljas kostüüm, mis oleks sobinud mõne tobeda anime teenijatüdruku kostüümiks. Fanboyd muidugi vast rõõmustavad, kuid minu arust oli tegemist maitsetu kostüümiga, mis ei sobinud sellisele intelligentsele animesele. Samuti on see ainus taoline element, kõik muud tegelased on korralikult riietatud. Tõele au andes tekitas see kostüüm mul ka paar positiivset emotsiooni- kui nad Majorile midagi muud selga panid.

Vabarnamees:
Kusanagi supelkostüüm ei olnud üldse nii kehv tegelikult, mulle meeldis. Aga lugupeetud majoril oleks siiski võinud jätkuda piisavalt hoolivust oma ligimeste ja tõsisel moel tööd teha üritavate kolleegide suhtes, et neid mitte oma seksapiiliga eksitada!


kõrvale

Vabarnamees:
Muusikast ja heliefektidest ei mäleta ma paraku mitte kolbigi. Ehkki olen OSTi pärast väsitavat tööpäeva lõõgastudes piisavalt sageli kuulanud, ei tabanud minu kõrvad animet jälgides eriti täpselt, kus üks lugu lõppes ja teine algas, sedavõrd hõivatud olid mu meeled ekraanilt tulvava informatsioonitulva jälgimisest.

hjarg:
Täpselt! Peale seda, kui ma olin piisavalt OSTi kuulanud, lõi aeg-ajalt pirnike peas põlema, et see on nüüd see lugu. Ülejäänud ajal ei pööranud ma sellele piisavalt tähelepanu. Alguslaul on aga kummaline: venelaste poolt esitatud lookene Jaapani animes, kus segi on vene, inglise ja ladina keel. Kummaline ja meeldiv.


epiloog

hjarg:
Mulle meeldis. Vaatan veel kolmaski kord (millalgi).

Vabarnamees:
Nautisin seeria vaatamist täiel rinnal ja igavust ei tundnud hetkekski. Eelkirjeldet „lainetel hõljumine“ igavuseks ei kvalifitseeru, muide. :)

hjarg ja Vabarnamees kooris:
Marss kõik „GitS: SAC“-i vaatama või muidu kirjutame veel mõne ülevaate koos. Urjuhh!