„Ghost in the Shell“ on lugu inimestest ja robotitest, inimmõistusest ning tehisintelligentsist. Kui aju meie peas on meie ainus looduslik komponent, kas me siis oleme enam inimesed? Ning kui meie mõistus ning taju asuksid küberruumis, kas see teeks meist siis roboti, kas me vajaksime siis enam keha? Kas olla inimene on üldse parem kui olla robot?

Motoko Kusanagi, hüüdnimega "Major", on küborgkehaga naine, kes töötab Jaapani riigivõimude heaks „Section 9“ nimelises üksuses, mis tegeleb sisepoliitiliste probleemide lahendamise ning seeläbi riikliku turvalisuse tagamisega. Järjekordse poliitilise umbsõlme lahtiharutamiseks antakse neile ülesandeks üles otsida maailma tagaotsituim häkker, keda tuntakse vaid nime Puppet Master järgi, kes on selle nime saanud süütute inimeste ajju sisse häkkimisest (ghosthacking) ning nende ära kasutamisest oma isiklike plaanide saavutamiseks. Ülesanne on raskem kui esmapilgul tundub, kuna keegi pole kõnealust isikut näinud, ning suurt abi pole ka häkitud inimestest, kuna ghosthackingu tulemusena kaovad kõik nende eelnevad mälestused ning alles jääb vaid hägune võltsajalugu.

Ei tasu arvata, et tegemist on lihtsalt ühe märulianimega, kuna sellega lugu ei piirdu, enama rääkimine võtaks aga ära pool lõbu. Räägime parem filmist enesest. „Ghost“ on üks paremaid animesid, mis ma näinud olen – meisterlikult teostatud ning mõtlema panev küberpunk-teos. Visuaalselt on film ülimalt stiilipuhas, animatsioon on sujuv ja nii ilusalt joonistatud, et silm lausa puhkab ekraani vaadates.

Lähitulevikku paigutatud maailm on küll täis ülimalt spetsiifilist tehnoloogiat (nähtamatuks muutev termooptika, ülikiired kuulid, küborgkehad ja implantaadid), kuid siiski pole ei kliiniliselt puhas ega ka mustavalt apokalüptiline. Vihmased tänavad, prahti täis agulid, sumisev turg – kõik see jätab väga usutava tuleviku Tokio mulje. Filmi õhkkond meenutab kangesti „Blade Runnerit“, mis pole aga sugugi halb, kuna viimase näol on tegu küberpungi musternäidisega. Siiski, tehnoloogia on siin arenenum ning samas maailm on maalähedasem – puuduvad nii kolossaalsed ehitised (kuigi majad siiski on kohati üsna võimsad) kui ka hõljukautod. Kuid vihma sajab pidevalt ning suur osa tegevusest toimub hämaras või suisa pimedas. Inimesed elavad väikestes, pimedates korterites, kaaslasteks vaid teler ning õuest sisse kumav neoonvalgus. Kõige selle taustaks on kõlamas hea küberpunk-kombe kohaselt Kenji Kawai sulest pärit unelev ambient.

On raske alahinnata selle teose tähtsust kaasaegse läänemaailma action-filmidele. Algustiitrite roheline jooksev numbrijada pole ainus stiilivõtetest, mille võtsid omaks „Matrixi“ tegijad, kaasaegse läänemaailma märulifilmide tegijatest helgeimad kriidid karbis. Tõsi, aegluup oli leiutatud juba tükk maad enne „Ghosti, kuid siiski on näha, et vennad Wachowskid on nii mõndagi Mamoru Oshii käest õppinud. Hoolimata sellest, ei ole „Ghost“ tegelikult rohkem action-film kui seda oli „Blade Runner“. Tegemist on siiski stiilipuhta küberpungiga, mis tihtipeale ei mahu ühegi tuntud filmižanri alla. Suurepärased märulistseenid on vaid vürtsiks filosoofilisele mõtisklusele inimkonna tuleviku ning inimese piiride üle, kõige selle taustaks poliitilised intriigid ning erinevate asutuste ja osakondade omavaheline rivaalitsemine.

Nüüd, kus kõik hea juba öeldud, võiks natuke uurida ka filmi negatiivseid külgi (milliseid küll?). Olen näinud sellest filmist vaid dubleeritud versiooni, selle pärast ei oska öelda kas Kusanagi repliikide kõrvariivavalt emotsioonivaba deklameering oli kavatsuslik (tegemist ju ikkagi küborgiga) või tingitud lihtsalt puudulikust näitlejaoskusest. Ka on pisut liiga palju aega veedetud poliitilise tausta loomisele, eriti arvestades seda, et lõpuks jääb ikkagi palju asju lahenduseta ja segaseks. Kas seda just negatiivseks küljeks pidada, selles pole ma siiski lõpuni kindel, kuna küberpungiga ikkagi käib reeglina kaasas hea ports poliitikat ning lugu (õigem oleks vast öelda peatükk) saab siiski lõpetatud. Filmi tempo on samuti pisut aeglane, kuid igav ei hakka tegelikult hetkekski ning kiirem tempo oleks juba samm liiglabase märuli poole.