Praeguseks viimane osa “Seikai no Senki” seeriast, eelkäijateks on “Seikai no Monshue” ja “Seikai no Senki I”.

Lahing Abhi impeeriumi ja vastaste laevastike vahel lõppes abhide võiduga. Nüüd järgneb vastaste väeriismete likvideerimine ja uute planeetide vallutamine. Lafiel ja Jinto suunatakse koos oma laeva meeskonnaga ühe värselt vallutatud planeedi ajutisteks asevalitsejateks. Oma suureks üllatuseks avastavad nad, et see töö ei olegi nii lihtne, kui esmapilgul tundus.

Nimelt ei ole tegemist mitte tavalise planeedi, vaid vastaste vanglaplaneediga. Abhi impeeriumi küllalkti jäiga feodaalide ja vasallide (s.t. abhide ja pinnaelanike) suhete reeglistiku tõttu ning arvestades tõika, et vangid on süüdi mõistetud vastaste kohtusüsteemis, mida abhid seda ei tunnista, peavad Lafiel ja Jinto jõudma võimatuna tunduva eesmärgini. Nad peavad hakkama saama nii kolme endiste vangide grupeeringuga, aga ka endise administratsiooni nõudmistega. Kõik nimetatud osapooled peavad ennast planeedi ülimaks valitsejaks. Kodusõda koputab uksele ning osa vange ja administratsiooni liikmeid avaldavad kõigele lisaks veel soovi planeedilt lahkuda.

Minu meelest on tegemist siiani parima osaga seeriast. Nelja omavahel vaenutseva fraktsiooni sissetoomine lisab animele pinget. Lafieli ja Jinto katsetusi poliitikas on huvitav jälgida. Vaatajale pakutakse piisavalt ootamatuid sündmusi, pingerikkaid stseene, huvitavaid olukordi ja köitvaid dialooge. Loomulikult jätkub Lafieli ja Jinto suhte areng ning seekord pööratakse jällegi põhirõhk neile kahele. Tõsi küll, juba esimeses osas viibib üks neist pidevalt maapinnal ja teine kosmoses, kuid sellest hoolimata või just tänu sellele tundub nende suhe pingelisem kui kunagi varem.

Ka nüüd pööratakse tähelepanu Abhi impeeriumi üldisele käigule ning minu suureks rõõmuks on ka Bibouzi vendade ja admiral Spoori tegevusele piisavalt tähelepanu pööratud, kuid “Seikai no Senki II”s jääb see ikkagi tagaplaanile - põhiprobleemiks on planeedi olukord.

“Abriel ei nuta” ja Lafiel on Abriel. Põhjus: kui imperaator valab pisara ühe oma alama pärast, peab ta nutma ka teiste pärast. Selline on abhide loogika. Ning tänu sellele on “Seikai no Senki II”s üks ilusamaid stseene see, kui Lafiel nutab nagu väike tüdruk - kuid ilma pisarateta. Peaaegu samaväärne lõpustseeniga, mis on tõeline pärl. Kasvõi nimetatud kahe stseeni tõttu on see anime vaatamist väärt.

Traditsiooniliselt on “Seikai no Senki II” lisaks heale süžeele, huvitavatele tegelastele ja köitvatele dialoogidele ka visuaalselt ülimalt nauditav. Lisaks tavapärastele kosmosesteenidele ja hästi kujutatud lahingutele rõõmustavad seekord vaataja silmi ka ülimalt ilusad maastikustseenid planeedilt ja napilt riietatud naisvangid. Ka muusika jätkab samas vaimus, olles suurepärane.

Järgnev jutt aga ei puuduta ainult “Seikai no Senki II”t, vaid seda võib pidada kokkuvõtteks kogu seeriast. Kogu anime teeb sümpaatseks see, et tegelased on inimlikud, realistlikud. Keegi ei oma ülivõimeid. Samuti ei ole abhide laevastik superlaevadest (mille hulgast üks suudaks pool vastase laevastikku paari sekundiga annihileerida) koosnev galaktika hirm. Ka abhid surevad ja kannavad lahingutes raskeid kaotusi. Tekib tunne, et tegemist on inimestega - samasugustega nagu sina ja mina.

Minu meeleheaks on ära jäänud ka ülimat macholikkust ja adrenaliinipurset näitavad seosetud karjed (nagu “aaaargh” vms) lahingutes, abhid tegutsevad vaikselt, kuid efektiivselt. Tüüpiline kangelase staatus, kus üks inimene või grupp inimesi päästab galaktika, on selles animes tundmatu. Lafiel ja Jinto on vaid hammasrattad suures süsteemis, mitte superkangelased. Nende omaks saab vaid väike (kuid mitte tähtsusetu) osa Abhi impeeriumi võidukäigus. Elulised tegelased; usutav sündmustik; köitev lugu, mida peamiselt edendatakse hästi kirjutatud dialoogide kaudu - see teeb kogu seeriast tõelise vaatamisnaudingu, mis vaataja nagu kärbse ekraani ette liimib.

Nii “Seikai no Senki II” kui ka kogu triloogia on auga ära teeninud koha iga animesõbra kollektsioonis. Soovitan. Soojalt.