otogizoushi - spoilerid

[kammerer]

tegemist on suhteliselt uue 2004-dal aastal valmistatud seeriaga, mis minu tähelepanu köitnud on. olen hetkel kümnenda osa juures ja saan siiamaani anime kohta ainult head rääkida. production i.g. on tasemel ja visuaalne ning muusikaline külg on minu arvates super. ka züsee on keerukas, sündmused põnevad ja tegelased kisuvad endale kaasa elama.
kui keegi on seeriat näinud, siis võiks lisada omapoolseid muljeid ja kommentaare.

lühikokkuvõte anidb.net-ist:

Otogizoushi takes place in the mid-Heian period (roughly 1000ad). Kyoto is ravaged by starvation and epidemic, nevertheless the lords and samurais continue their ugly strugles for political supremacy.

The Imperial Court, sympathetic towards the suffering of the people, orders Minamoto no Raikou, a master archer, to find and retrieve the sacred jade jewels that promises to restore peace to Kyoto. Raikou, however, also falls ill due to the epidemic. His youngest sister, Hikaru, decides secretely to make the journey in his place.

[douji]

ses sarjas on palju šeffi stiili, aga substantsi osas ei ole ma päris kindel. teatud kahtlusi tekitab see teise hooaja ränga pöörde värk - tegevus kolib tänapäeva, õilsast ühesilmsest mõõgakangelasest saab fotograaf ja aadlitsikist suhteliselt tavaline ko-gal, kelle vend on teadmata kadunud.
_________________
"Keegi peab seltskonnas ka peent vaimu esindama," ütles Vassikati.

[kammerer]

mulle meeldis esimene hooaeg väga.
teisest hooajast olen ära vaadanud vaid esimese osa ja ei julge veel midagi kommenteerida. peale selle, et joonistusstiil on mulle vägagi meeltmööda.
siiski kaitseksin kalliks saanud otogizoushit substantsi puudumise süüdistuse kohapealt mind pani see lugu küll pingsalt kuvarit jõllitama ja kordagi ei tekkinud haigutusi, ega igavustunnet. tegemist ei olnud nüri raiumisega ega ka lõputute meenutuste ja imala armastusega. loosse olid hästi põimitud poliitiline võimuvõitlus, tegelaste isiklikud mured ja eesmärgid ning oskuslikult joonistatud võitlusstseenid.
hikaru ja mansairaku vaheline suhe oli ka minu arvates väga ilus. see , kuidas mansairaku tantsis hikaru kurbade flöödihelide saatel oli üks kenamaid stseene, mis ma viimasel ajal näinud olen. hikaru, kes väljendas oma mänguga venna surmaga kaasnenud kaotusevalu ning üksildane mansairaku, kes oli pettunud inimestes ja nende julmuses. üks inimene leiab ennast teise inimese ahastuses.
ka lõpp oli üllatav. peategelaste hukkumine murdis ennast igasugu kliśeedest vabaks. kurb ning ootamatu.

[ruri]

üldiselt doujimasaniga nõus ning järgmised 13 osa ei tee asja eriti paremaks. natuke jättis sari ka nagu elutu mulje, kena küll ja kohati huvitav, aga nagu midagi oli puudu.

mis "peategelaste surma" puutub, siis esiteks on sari alles poole peal ja teiseks ei murra see mitte mingitest klisheedest vabaks. peategelaste surm on samasugune klishee, kuigi vähemesinev, kui peategelaste ellujäämine.

PS! kammerer, muuda esimest postitust ja seal pealkirja, siis võib-olla muutub ka üldine teema pealkiri. praegusest spoilerihoiatusest pole eriti kasu.

[kammerer]