OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri 
 ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse 

Moonikünka nõlvadel

 
Uus teema   Vasta teemale    baka.ee foorum / -> anime
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Teade
cenorig



Liitunud: 14 Sept 2006
Postitusi: 1695

PostitusPostitatud: Nelj Mai 16, 2013 00:07    Teema: Moonikünka nõlvadel Vasta viitega

Kokuriko-zaka kara. Ghibli, 2011.
("From Up on Poppy Hill")



Ma polnud juba õige pikka aega ühtegi Ghibli filmi näinud. Tõepoolest, ilmumisaasta järgi jäi mu viimane Ghibli rohkem kui kümne aasta tagusesse aega. Vahepeal on loodud nii mõndagi, kuid mul lihtsalt puudub stuudio vastu see suur armastus, mida animevaatajalt eeldada võiks. Ka vanameister Miyazakil leian ma selles veidi süüd lasuvat, sest hoolimata haruldasest fantaasialennust on ta lood üldplaanis alati samadele juhtideedele rõhuvad perefilmid. Stuudio marsib muidugi tema taktis. Saad, mida tellid - selline staatiline tunne mul kunagi tekkis. Ning enamgi tundus mulle, et mina oma tellimused sulgen, just seetõttu, et kaalu järgi antakse; ei maalilised taustad ega alati kvaliteetne (samas siilisoenguga salarymani kohaselt kammitsetud) animatsioon suutnud mind tõmmata. Midagi dünaamilisemat, teravamat, hoogsamat soovisin näha oma ekraanil ja oli ilmne, et Nausicaa aegu hoiab stuudio vaid mälestusalbumeis.

Ka "Moonikünkalt" oli ootuspärane film. Seda siiski igas heas mõttes ja kui edaspidine pikem jutt lühemaks teha, siis saab järgneva tõdemuse: uusim film taasäratas mu huvi Ghibli filmide vastu. Iseasi, kui vajalik selline sissejuhatus on, kui kõik on tegelikult sama ja muutus toimus pigem minus kui Ghiblis. Aga mul oli vaja see kivi koormalt heita, muidu ma edasi poleks jõudnud. Ning midagi siit pidin õppima - positiivne, eksju - ja teised ehk õpivad ka. Et eelarvamused minetada. Või et lootust mitte minetada. Või midagi sellist. Sellest hoolimata olen õnnelik, et "Mooniküngast" JAFFil vaatasin - kodus mul püsivust poleks olnud.



Sedakorda juhatas vägesid Goro Miyazaki. Erinevalt "Meremaa lugudest", mille materdamisel ei hoidnud end tagasi ka tema lihane isa, on tema teine film positiivselt vastu võetud. Loodetavasti on ka isa-poja suhted selle tõttu paranenud: kuna vana Miyazaki oli üks stsenaristidest, olid nad tööprotsessi ajal tihti ninapidi koos.

Tähelepanuväärseks teeb "Moonikünka" Ghibli filmikrempli hulgas kindlasti fantastika ja ulmeelementide täielik puudumine. Pole luudadel lendavaid nõidu, üleloomulikke metsamutukaid ega ka tundmatut lennukitehnikat - vähimalgi määral. Ei ühtegi üleloomulikku elementi, nii maalähedane lugu, kui sealkandis võimalik. Tehnoloogiamaiku kannavad meieni vaid mõned laevad, millest suuremad ilmuvad tumedas sudus tossavate tehasekorstnate vahel - selge vihje ka puupäisematele.

Film imponeerib oma nostalgiaarmastuses kindlasti vanematele inimestele. Mind närib kahtlus, et filmis on nii mõnigi alltekst, mis vaid jaapanlasele mõistetav on, et 1963. aastal toimunud loo taust jääb mulle veel tundmatumaks, kui arvatagi oskan. Mitte vaid eluolu, aga visuaalse tausta kogu implitsiitne tähtsus. Kas märkis too aeg ehk mingit tähtsat muutuspunkti uue ja vana vahel? Wiki abiga võin nii mõndagi targutada, kuid hoian keele ja käe, sest miski ütleb, et mu ponnistustel pole võimalik tuumani jõuda. You just don't get it, man.

Möödunut kiivalt hoidev pildikeel jutustab läinud ajastust kui millestki armsalt kodusest, kus väline segadus majades, tubades, tänavatel oli vastukaaluks inimeste kindlaile ja puhtaile põhimõtteile. Visuaalselt on seda rahulikku kulgemist nauditav vaadata kindlasti ka ajastukaugetel inimestel (loe: noortel), kes ometi melanhoolselt kadunud aegu tagasi õhkavad (loe: kes on romantikud kõiges oma loogika- ja objektiivsusvabaduses). Prügimäena kultuurikihti täis topitud klubihoone oli parim näide, kuid ka detailides leiab võlu - näiteks koorunud värv ja sammal pinkidel. Tänapäeva kliiniliselt puhtas ühiskonnas oleks sammal vastutava isiku poolt koheselt eemaldatud - või mis sammalt noil plastpinkidel kasvab! Igatahes oli just tegelaste taga toimuv või olev minu jaoks tegelastest endist palju silmapüüdvam.



Sest lugu ise on nii lihtsakoeline, et tundub ajastuhõngu illustreerimise kõrval teisejärgulisena. Tüdrukule meeldib poiss ja poisile meeldib tüdruk. Suhte teele ilmub iseenesestmõistetavalt takistus, kuid vähemalt minule oli selle tulek nähtav ka enne selle otsesõnu ütlemist, vähe sellest - vaid hetk peale takistuse olemuse mõistmist tegin võiduka pakkumise ka selle tekistuse ületamise viisi suhtes. Ja õigupoolest oli see takistus üks uinunud kõhetu takistus, ületatud noorte poolt juba enne, kui sü¾ee loomulik käik ületuse kätte tõi - sest kõik peab võimalikult hästi lõppema ja on ju parem kui ületatud probleem üldse probleem polnudki - sel juhul ei saa see ka tagasi tulla. Kuid ma ei avaldanud midagi, mida oodata ei võiks. Saad, mida tellid. Ükski pea- ega kõrvaltegelane eredalt meelde ei jäänud.

Romansiga käib paarissammu lugu lammutamisele kuuluva klubihoone päästmisest. Ega ma nüüd teagi, äkki oli see hoopis peamine sü¾eeliin. Sellele teemale kulutatud aeg oli pikem ning kahtlemata oli ta melodraamast huvitavam ka, ühtides filmi minevikuarmastusega, edastades sõnumi: kõike vana ei tohiks uue loomisel mõtlematult hävitada, sest vanaga seotud mõtted ja tunded on samuti väärtuslikud. Armastusloo tõstan ma esikohale vaid järgmise levinud kombe tõttu: looliinid saavutavad filmi kestel lahendused äraspidise tähtsuse järjekorras. Kuna hoonega seonduv klaariti ära enne suhtedraama tipnemist, on suhtedraama järelikult kesksemal kohal.



Sõna "lihtsakoeline" tuleb taaskasutada ka animatsioonist rääkides. Muidugi lihtsakoeline oli ta ainult omas kontekstis - Ghibli filmide hulgas. Kuna film näitab kõige tavapärasemat rahulikult kulgevat pere- ja koolielu, polegi seal hoogsa ja rütmika animatsiooni jaoks eriti ruumi ega vajadust. Eredana meenuvad vaid paar momenti, kui ratta ja autorik¹aga künkalt voolavaid tänavaid pidi alla kihutati.

Mu lemmikstseen, stseen, mis juba isepea filmi vaatamise ära tasus, oli kuumaks kiskunud debatt õpilaste vahel. Pakatav energia, mis sõnadetormis kosus kuni vastasleerid mäslevate lainetena kahelt poolt kokku lõid, oli meisterlikult teostatud. Küllap oli ka see kirespektaakel ajastu vaimu esitlemiseks lisatud. Mina igatahes ei kahtlegi, et oma tõekspidamistesse nii kirglikult suhtuvad noored üliõpilastena aastakest neli hiljem poliitilistel motivatsioonidel tänavaile läksid ja end koolihoonetesse barrikeerisid. Jah, neidsamu väitlejaid ma eesrindel kujutangi, kuigi filmil tolle teemaga mingit pistmist polnud.

Tegelaste disain häiris ka. Pisut, mitte üleliia, aga piisavalt, et Katsuya Kondo (Kiki, Ponyo) tööd siin mainimisväärseks pean. Liiga igav ja argine, sarnased näod, emotsioonitud jooned. Kuid ega filmi sisu lubanudki tavapäraselt ghiblilikku disaini kostüümide taha peita.



Nagu alguses mainisin - jäin rahule. Sellised filmid ei ole kindlasti mu animearmastuse põhjuseks, kuid vahetevahel on ka neid hea vaadata. Iseenesest ma draamasid küll sallin, kuid ka tunnetes võiks peituda uhket mastaapsust ja pürgitud kõrgusi. Aga pole hullu. "Moonikünka" lugu ei ole Takahata või Shinkai, kuid nende asemel on siin kuuekümnendate Jaapanit, läinud aegade hoidmise ja väärtustamise tähtsust ja oivalisi taustamaalinguid terve filmi kestel. "Kaze tachinu" ja "Kaguya-hime" - Ghibli järgmised - juba ootan teid!
_________________
xyz
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
mimmu
hilja juba


Liitunud: 22 Apr 2005
Postitusi: 1270
Asukoht: Tartu

PostitusPostitatud: Laup Mai 18, 2013 15:40    Teema: Vasta viitega

Olin ka ennem animeteema ja stiili vastu huvi tundnud ja üht-teist ka näinud, aga siiski oli minu jaoks just Ghibli see, mis minu lähedasemale suhtele animega alguse pani. Täpsemalt just Mononoke, mida kunagi kolme kanali aegu veel telekast näidati. Ghibli-filmidest olen enamikku näinud ja üldiselt on nad (eranditega) väga positiivsed mälestused jätnud. Osalt võis see olla tingitud sellest, et vaatasin neid õigel ajal ja meelelaadis (ehk siis noores neiueas).

Seega võiks arvata, et ka arvamused selle filmi kohta lähevad meil üsna lahku, aga tegelikult tuleb välja, et mitte. Kokkuvõtvalt üsnagi ebainspireeriv, aga vaadatav lugu kenas settingus.

Probleem on aga selles, et ma tõesti ei teaks, kellele selle vaatamist soovitada. Sihtgrupp tundub kuidagi... ebamäärane. Näiteks JAFFi aegu küsis mu ema, et kas need "Moonikünkaid" väärivad ka vaatama minemist? Ja ma pidin vastama, et Nojah, miks ka mitte. Sest ta ei ole ju halb.
Aga siiski... Kas need moonikünkad on ikka vaatamist väärt?
_________________
Onu Vanja kurvad püksid
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
cenorig



Liitunud: 14 Sept 2006
Postitusi: 1695

PostitusPostitatud: Püh Mai 19, 2013 15:16    Teema: Vasta viitega

mimmu kirjutas:
Probleem on aga selles, et ma tõesti ei teaks, kellele selle vaatamist soovitada. Sihtgrupp tundub kuidagi... ebamäärane.

Noorimatele küll ei soovita, selleks on filmis liiga vähe tegevust. Jään ikka arvamuse juurde, et sobib vanematele, kellel on tollase ajaga rohkem sidemeid (ütleme siis, neljakümnendates rahvas). Samas, jah, sisu poolest oleks nagu teismelistele suunatud. Selline kostüümidraama.

Vaatamist väärib ka, ei ole tegelikult halb film, kuigi kurta ma oskan. Kui mõelda möödunud JAFFi valiku peale, siis kindlasti parimate hulgas.
_________________
xyz
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Reasta teated:   
Uus teema   Vasta teemale    baka.ee foorum / -> anime Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes


Powered by phpBB © 2001, 2005 phpBB Group
Tõlkinud: