OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri 
 ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse 

2013 kevadhooaeg animes
Mine lehele Eelmine  1, 2
 
Uus teema   Vasta teemale    baka.ee foorum / -> anime
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Teade
acousmatique



Liitunud: 1 Veeb 2003
Postitusi: 2499
Asukoht: ---

PostitusPostitatud: Esm Apr 29, 2013 23:37    Teema: Vasta viitega

Pretty Rhythm Rainbow Live - 2
Lastele suunatud võlutüdrukute sari. Sailormoon'i nostalgiast tingituna on mul alati olnud soe koht selliste sarjade kohalt, mistõttu ma alati üritan vähemalt esimese jao ära vaadata, et näha mis seisus see ¾anr tänapäeval tervikuna on. Pilt on kurb. Kohe alguses kui peategelane oma tootelaadset nikerdist näpib ja seda erinevate sõnadega ülistab on selge, et sari on toodetud eelkõige selleks et seda ja mitmeid muid tooteid lastele ja nende kaudu vanematele pähe määrida. Selline ärimudel on juba üsna vana, kuid ma ei mäleta et see varasemalt nii nahaalne ja otsene oleks olnud.

Tegelased tunduvad mõne komitee kirjutatud olevat, kes statistilistele vaatlusele tulenedes teavad väga täpselt mis laadi arhetüüpe imiteerida tuleb et lastele sari peale võiks minna. Animatsiooni on säästlikult sinna-tänna paigutatud ning kohati ka 3D'ga asendatud. Taustad on ülimalt primitiivsed ning ilma läbiva visuaalse stiili või toonita. Ja nii edasi.

Odav ja halb. +1 punkt okama character design'ide eest.

Vaata parem: Futari wa Pretty Cure

Boku no Ou-sama - N/A
Eelkooliealistele suunatud animeeritud muinasjuturaamat. Humoorikas ja oma eesmärki täitev, aga umbes teise minuti pealt sain aru et mul ei ole soovi seda edasi vaadata sest siin pole lihtsalt mitte midagi minule. Ja see on fain.

Danchi Tomoo - N/A
Algkooliealistele suunatud elujavärk-tüüpi sari. Sarnaselt eelmisele pidin ma mingi hetk sarja vaatamisest loobuma, ehkki ka siin oli huumor piisavalt tore et korra või paar muhelema võtta.

NB! Sari on täiesti 3D's animeeritud ning tehnilisest küljest vaadatuna omamoodi huvitav.
_________________
☞ [...LIL B MIXTAPE PLAYING VERY LOUDLY...] ☀
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
acousmatique



Liitunud: 1 Veeb 2003
Postitusi: 2499
Asukoht: ---

PostitusPostitatud: Reede Mai 03, 2013 20:55    Teema: Vasta viitega

Sorry, ma usun et mõnel on juba kopp ees minupoolsest teema monopoliseerimisest. Aga kuna ma juba nõuks võtsin kõik need asjad oma silmaga üle vaadata ning jäärapäiselt selle plaani ka ära täita kavatsen, siis tuleb teil sellega lihtsalt leppida. Palju enam pole! Minu ja teie õnneks.

***

Devil Survivor 2: The Animation - 3
Netis liigub ringi üks salapärane programm nimega Nicaea, mis suudab näidata sulle selge pildiga sinu elu viimaseid hetki. Kaks noormeest laevad lolli peaga ka enda pildid sinna üles ning mõned minutid hiljem mängib läbi täpselt sama stseen mida programm näitas: metroorong libiseb jaamas rööbastelt ja matab noorukid (ja mitmeid muid inimesi) enda alla. Aga selle asemel et neil rahus teispoolsusesse minna lasta, antakse noortele uus võimalus elule selle sama programmi poolt miss neid surma saatis (või siis lihtsalt surma ettekuulutas, sõltuvalt vaatenurgast). Ka saavad nad enda telefonide kaudu kolle välja manada ning neid teistele kollidele kallale saata. Jaa, nüüd on maailmas kollid ka mingil põhjusel. Ning Tokyo on kaoses ja Viimne Kohtupäev on ka ühe Väga Operatiivselt Tegutseva Ning Autoritaarsert Käituva Naisterahva kohaselt kohe tulemas.

Et selline plot siis. Vahelduseks on algallikas minu jaoks tuttav: samanimeline mänguseeria, mis omakorda on üks kõrvalseeria suuremahulisest Shin Megami Tensei sarjast. Devil Survivor on enamjaolt samasuguse mehhaanikaga nagu peasarigi: võitle kollidega kollide vastu ning kogu uusi. Erinevuseks on peamiselt dekoor, ehk siis visull on veidi animelikum ja plot ka veidi noortesõbralikum. Sestap on seda vist ka parem animeks ümber portida (lol!), sest peaseeria disainid ja sü¾ee selleks nii hästi ei sobitu. Kahjuks.

Idee järgi võiks selline apokalüpsise-eelne maailm ju päris põnevat seiklust pakkuda, aga mul kadus soov sarja edasi vaadata juba esimese osa poole pealt ära. Ma ei suutnud parima tahtmise juures huvituda nende tegelaste saatusest ning samaväärselt väike huvi oli mul ka selle vastu mis seal maailmas toimub ja miks need kollid seal on ja mis kuradi salaorganisatsioon see seal on. Sest see kõik on ju reklaam, esiteks. Ja teiseks peavadki need tegelased nii õõnsad olema, sest muidu ei saaks praegune ja tulevane mängija nendega enam samastuda. Ning kolmandaks on selgelt tunda, et keegi kusagilt kõrvalt dikteerib sarja autoritele väga rangelt milline seal toimuv tegevus olema peab, ilma et ise sellesse kuidagi emotsionaalselt investeeritud olles. Ainult rahaliselt. Ja sealt voolabki sarja hing kuhugi minema ega jäta endast muud alles kui potentsiaali millekski, mis kunagi olema ei saa.

Ginga Kikoutai Majestic Prince - 7
Mida kanni, see on juba kolmas mechasari sel hooajal mis algab kusagil avakosmoses! Season of space!

Viiepealine jobude kamp on kosmosevägede kõige ebaõnnestunum üksus, jäädes treeningutes pea alati viimaseks. Nähes seda tohutut potentsiaali saadab silmakatte ja näoarmiga kindral neid eriti jõhkrale missioonile, kus nende võitlustahe viimaks tõeliselt proovile pannakse. Et nad aga päris vabasurma ei läheks varustatakse neid uhiuue masinvärgiga, mis nende DNA-ga liidestub ning nende võitlusvõime otseliinis nende teotahtega seob.

Tegemist ei ole tavapärase mechasarjaga, vähemalt mitte esimese osa järgi. 2/3 toimuvast on tõupuhas komejant, milles viisiku liikmed teineteist aasivad ning igast ülevõlli lollust ütlevad ja teevad. Huumor on nagu ta on, valdavalt labane ja ruumitäitev, üksikutel hetkedel aga omamoodi särav. Mingi isikupära on siin kindlasti olemas, mida mujalt leida ei või, eriti kui panna see sari ritta muude kaasaegsete ja rõhutatult tõsiste mechasarjadega. Siin on ikka fun keskmes.

Mis aga ei tähenda et mechalahingutele vähe tähelepanu pööratakse. Nagu sisekirjeldus ette näeb peetakse esimese osa lõpus eriti vihane lahing maha ning antud sarja puhul on 3D renderdamisfarmidele päris jõhkralt halge alla pandud. Kõik objektid liiguvad ülikiiresti ning ülepaisutatud dünaamikaga, millel on oma kindel sära, kuid mis pikapeale ka üsna väsitavaks muutub. Jääb mulje, nagu animaatorid oskaks mingit teatud asja väga hästi, kuid pole kohal inimest kes neid ohjaks ja veidi korrektuuri peale paneks, et asi meeldivam oleks. Ja silm paremini jälgida suudaks.

Igatahes on siin energiat! Eriti kui eelmise vaadatud asjaga võrrelda, mis mind lähes magama pani. Mistõttu ma vist seda sarja ka ettevaatlikult edasi vaatan, et näha kas see potentsiaal millekski suurejooneliseks ka realiseeruma saab või mitte.
_________________
☞ [...LIL B MIXTAPE PLAYING VERY LOUDLY...] ☀
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
acousmatique



Liitunud: 1 Veeb 2003
Postitusi: 2499
Asukoht: ---

PostitusPostitatud: Reede Mai 03, 2013 23:37    Teema: Vasta viitega

Aiura - 7
Okei, see esimene osa oli 4 minutit pikk ning OP ja ED olid kumbki vastavalt 1 minutit pikad. See andis sarjale täpselt kaks minutit. Selle kahe minuti jooksul jõi üks tüdruk teed, läks välja (kooli?), sõi jäätist ning jäi sellest jäätisest ilma sest üks teine tüdruk põrkus temaga kokku ja jäätis kukkus maha. Teine tüdruk andis esimesele tüdrukule kolmanda tüdruku taiyaki ja jooksis siis ära. Esimene tüdruk sõi seda taiyakit ja märkis et see on päris terav. Osa läbi.

Ehk siis, eriti midagi ei toimunud. Ja see on vist ka taotuslik. Kuid sarja toon on paika pandud: slice of life huumor tüdrukutega, nii nagu neid igal hooajal välja tuleb, mõned paremad, mõned kehvemad. Esmamulje ütleb, et see on üks nendest parematest, kasvõi lihtsalt tehnilise teostuse tõttu. Sarja iga kaader on nagu väljavõte pildiraamatust, sest animatsioonide jooned on õhukesed ja võrdlemisi pehmed ning taustad jällegi ülimalt maalilised:

Spoiler:





(Ning tegelased on nagu K-ON'i joonistaja sulest kukkunud.)

Animatsiooni seevastu aga on küllaga ja seda kohati ka üsna energiliselt, kuid mitte kunagi teavast realismifoonist väljudes. Piirid on väga kindlalt paika pandud. Ka on peamised häälenäitlejad sarjas äärmiselt "tavaliste" häältega. Keegi ei piuksu ega kilju nagu tapalavale viidav siga, ega tõsta oma hääletooni mingisugustesse ebanormaalsetesse kõrgustesse. Ma ei saa öelda et see sarjale mingisuguse otsese lisaväärtuse annab, aga midagi halba see samuti ei tee.

Edit: edasistes osades lisandub ka piuksuvaid hääli. aga nad on siiski vähemuses.

Ahjaa, OP on super. Aga seda tõenäoliselt ainult esimesel, teisel ning äärmisel juhul kolmandal vaatamisel. Sealt edasi ei tahtnud enam vaadata. Millegipärast röövib episoodide lühike pikkus minult igasuguse kannatlikuse.

Sparrow's Hotel - 4
Kolmeminutiliste episoodidega gag-anime. Suurte rindadega tibin töötab hotellis ja teeb järjekindlalt rumalusi. Üksikud "sürrid" elemendid on ka juures. Näiteks see, et tüdruk on ühtlasi ka treenitud ninja.

Mulle meeldib selliseid no plot/no budget sarju vaadata, sest nende odavus kombib täiesti uut põhja kvaliteedi poolest. Igas kaadris on tunda seda verd ja valu mida kogu produktsioonitiim tunneb kui olematu raha eest võimalikult kiiresti uusi kaadreid vorpida püüakse, et päeva, nädala ja kuu ajaline mõõt saaks ära täidetud ning homnepäev ikka ramen veel laual oleks.

Siin näituseks kõrvaltegelase eri rakursid ühe ainsa episoodi piires:



Imeline ju?

Vaata parem: Sexy Commando uuesti läbi.

Namiuchigiwa no Muromi-san - 6
Poiss on kalal ja õnge otsa satub merineitsi. Merineitsi on täielik friik ja hakkab igasugu jaburdusi tegema tüübiga, tüüp seevastu üritab temast lahti saada. Viimaks nad harjuvad ära teineteisega ja jäävad sinna samasse kaile chillima. Ja siis vist sõbrunevad.

Huvitav. Mulle ei meenu lennult ühtegi sarja mille terve esimene osa leiab aset ühes kindlas piiritletud kohas, mis ei ole kool. Kaks peategelast istuvad kail ja jauravad eri teemadel, juhtub palju slapsticki, lolle sõnelusi ning muud säärast, aga kumbki ei liigu sealt ära. Selle eest tahaks küll autoreid millegagi premeerida, isegi kui kõik muu siin sarjas mingeid erilisi üllatusi ei pakkunud. Peale animatsiooni ehk, sest too on ka üllatavalt kvaliteetne, kindlasti rohkem kui sedasorti totrustekogumist oodanud oleks.

Ma vist vaatan ühe osa veel et näha kuidas see erineb esimesest.

Okei, terve tegevus leiabki kail aset. Või selle läheduses vähemalt. Nii tundub. Julge. Ja omapärane ka kindlasti. Nad toovad ruumi veidi vaheldust jutustades elavalt mingitest muudest kohtadest mida siis väga selgelt visualiseeritakse. Ja seda, sarnaselt esimesele osale, väga detailse animatsiooniga.

Mitte midagi väga erilist, aga omaette kurioosum kindlasti. Kui aega ja huvi on, siis kaalumist väärt.
_________________
☞ [...LIL B MIXTAPE PLAYING VERY LOUDLY...] ☀
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
acousmatique



Liitunud: 1 Veeb 2003
Postitusi: 2499
Asukoht: ---

PostitusPostitatud: Esm Mai 06, 2013 10:14    Teema: Vasta viitega

Arata Kangatari - 2
Seitsme maa ja mere taga asub üks kuningriik, mida valitseb loli-mõõtu printsess ja tema kaksteist mehist käsilast (pikad, saledad, madala häälega). Tema valitsusaeg on aga lõppemas ning troob peab edasi liikuma järgmise klanni noorimale naissoost järglasele. Siit lõikab sari nüüd ühtäkki tänapäeva ning me tutvume ühe noormehega, kes on vist midagi traagilist üleelanud (?) ja teda kiusatakse koolis seetõttu (!). Aga aega on juba möödunud kõigest sellest halvast ning olles just põhikoolist keskkooli astunud loodab see noormees uut elu alustada ning tal on juba ka esimene sõber olemas! Kahjuks aga lööb see sõber talle noa selga ning väidab koolijõmmide poolt survestatuna, et ta ikka ei ole selle tüübi sõber. See tüüp saab väga haiget. Tema nimi on Arata.

Tagasi võlukuningriigis saame me näha ühte teist noormeest, kes kähmleb oma vanaemaga. Miks ta kähmleb? Sest vanaema tahab et noormees endale naiseriided selga paneks ja ennast klanni naissoost järeltulijana esitleks. Sest rituaal nõuab seda. Ning temast saaks siis uus valitseja ka. Vist. Igatahes ei meeldi talle see üldse ning sõnelused jätkuvad, kuniks vanaema südamerabanduse saab ja peaaegu kokku kukub. Noormees heldib ning ta riietutakse kenasti ümber naiseks. Rituaal algab, ta läheb suure ja hirmsa torni tippu ning kohtub lolist valitsejannaga, ehmatades väga ära tema lolisuse tõttu. Ta tahab vabandada ja transseksuaalset petuskeemi üles tunnistada, kuid enne kui ta seda teha jõuab, hüppab üks 12-st käsilasest oma positsioonilt alla, haarab mõõga ning TAPAB LOLI ÄRA. Ja siis ta tõstab mõõga uuesti üles ja virutab sellele noormehele ka, rebestades ta särki ja avastades kerge üllatusena, et tegemist on meesterahvaga. Tüübile see mitte ei meeldi ning ta hüppab vette ja ujub kuhugi metsa. Seal metsas juhtub igasugu salapäraseid asju ning see noormees vahetab oma kehad eelpool mainitud Arataga ära. Kummagi nimi on Arata tegelikult. Vot.

AGA SEE POLE VEEL KÕIK. Äärmiselt masendunud kooliõpilane Arata leiab end nüüd salapärases fantaasiamaailmas ja peab kohe putku panema. Sest need pahad kes TAPSID LOLI ÄRA väidavad et hoopis transseksuaal Arata oli see tapja (mis minu jaoks on veidi arusaamatu, sest nende algne plaan oli nii printsess kui ka Arata ära tappa, kuid kui nad seda teinud oleksid siis kelle nad süüdi oleksid lavastanud?) ning nüüd ajab vihane rahvamass koolipoiss Aratad taga sest ta näeb nende jaoks samasugune välja nagu naiseks riietunud Arata, ehkki pildis ta muidugi ei näe selline välja. Arata põgeneb metsa (jälle, aga see on teine Arata), kuid sealt ta warpitakse välja ja päästetakse ära ühe tüdruku poolt, kes ennist naiseks riietatud Arata naiseks riietamisel abiks oli. Nad lähevad vanaema juurde ja panevad ta keldrisse peitu. Vanaema kuulab segaduses Arata loo ära ja nendib et mets teeb igasugu imelikke asju. Siis aga tulevad pahad kohale ning tahavad kõik ära tappa. Arata mõtleb alguses keldrisse jääda ja ohkida veidi seal, sest kõik on reeturid ju, kuid viimaks võtab ta end kokku ja ronib sealt keldrist välja, sest temas on julgust ka ja talle ei meeldi kui keegi teine ära tapetakse. Siis asutakse teda tapma, kuid ta pääseb sellest, sest ta leiab mingisuguse roostes mõõga ja lukustab selle erivõimed lahti, mis omakorda annulleerivad teise tüübi erimõõga võimed. Siinkohal lõpeb esimene osa ära ning me ei teagi täpselt mis naiseks riietunud Aratast sai ja kas ta ikka jõudis sinna meie aega kus teine Arata ilgelt hädas oli kuna teda kiusati.

Selle sarja sisu on kapitaalne nonsenss, ainuüksi seetõttu et ta võtab kogu seda idiootsust mida ta esitab nii kuradi tõsiselt ega üldse pingutagi eriti teist nägu tegema. Kogu see naiseks riietumise värk, näiteks, esitatakse oma ajuvabadusele vaatamata täie tõsidusega -- nii tõsiselt, et keegi oleks seal kohe suurest pingest ära surnud (vaene vanaema!). Ja samas ei ole see naiseks riietumine üldse mingi teema seal sarjas! Kõik saavad teada, et ta on mees ja teda hakatakse taga ajama kui meest. See lihtsalt oli seal selleks, et... noh, et olla seal. Et sihuke värk juhtuks, et mees kannaks naiste riideid. Debiilsus.

Teise Arata koolikiusamine on aga veelgi tõsisem teema ja selle esitus mõjub täiesti halenaljakalt, sest mingit muud tahku temast ei näidata. Ta ärkab üles, tervitab vanemaid, läheb kooli ja osaleb spordipäeval nagu robot. Siis kohtab ta kisajaid koridoris ja nood ähvardavad teda. Lähivõte silmadest ja tõsine piin. Kohe selle otsa on aga kaader kus Arata kuuleb nurga tagant kuidas tema ainus väidetav sõber ka teda ei salli, kuna kiusajad teda muidu peksuga ähvardavad. Veel üksi lähivõte Arata silmadest ning veel rohkem piina. Koduteel laliseb ta ainult sellest kuidas ta kaduda tahab ning see saab kenasti teoks ka. Ning jah, loomulikult ma võtan väga hinge sellise tegelase piinasid kui see nii labaselt puust ja punaseks ette tehakse.

Aga asi pole ainult sü¾ees vaid ka animatsioonis, mis on ka kõige elulistematel hetkedel masinlik, täiesti kaalutu ning ülimalt piiratud perspektiividega. Fantaasiamaailmal seevastu puudub läbi esitatud taustade igasugune visuaalne omapära. Järjekordne Hiina-laadne muistne maailm kus on külad ja mäed ning mitte midagi meeldejäävat peale selle ühe torni.

Esmaklassiline lollus ning seda peamiselt halvas mõttes.

Vaata parem: The Twelve Kingdoms.

***

2 veel.
_________________
☞ [...LIL B MIXTAPE PLAYING VERY LOUDLY...] ☀
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
Shirotoki



Liitunud: 11 Veeb 2010
Postitusi: 333
Asukoht: Põltsamaa/Tallinn

PostitusPostitatud: Esm Mai 13, 2013 19:31    Teema: Vasta viitega

Hentai Ouji to Warawanai Neko – Veel üks keskkooli moe haarem komöödia, kus peategelane on selgrootu ussike, kuid antud juhul siis ka lootusetu pervert. Sellega õigupoolest tema tegelase olemus piirdubki (peale selle, et ta on ka cliche nice guy), muutes ta lootusetult ühekülgseks ja mõttetuks tegelaseks. Ka tüdrukud jagunevad tüüpilisteks kulunud „karakteri klassideks“ nagu näiteks kuudere ja tsundere ning peategelane muidugi ei saa nende tunnetest aru. Nagu arvata võite siis koosneb kogu asi ohtrast fan servicest, kuid ei jõua kunagi kaugemale lihtsatest perverssustest nagu kellegi alasti nägemine või kellegi otsa koperdamine. Ainus asi, mida võin selle anime õigustuseks öelda on see, et see suudab aegajalt mind isegi muigama panna. 4/10

Suisei no Gargantia - See on juba teine Urobuchi teos, kus ta keskendub peamiselt huvitava maailma loomisele. Taoline "settingule" rõhku panek kauges tuleviku maailmas meenutab Shinsekai Yori't. Mõlema puhul on aru saada, et autor olnud väga huvitatud ägeda versiooni loomisest maailma kohta. Suisei no Gargantia esimene osa oli lihtsalt absoluutselt võrratu ja see üksinda vääris 10 punkti. Seda just meisterliku kujutamise eest kahe täiesti erineva tsivilisatsiooni kokkupuutest. Hiljem hakkas aga loo kvaliteet veidi langema, muutudes liiga idealistlikuks ning kulmineerus viienda osaga, mis kujunes tüüpiliste anime clichede fiaskoks (ranna episood). Ma poleks seda Urobuchist oodanud. Üldiselt aga võibki öelda, et ta on võtnud selle animega hoopis teise tee enda tüüpilisest stiilist ning püüdnud tuua vaheldust oma loomingusse. Arvestades tema kuulsust siis võib ta seda omale ka lubada. Soovitan kõigile kellele meeldivad (vähem sünged) sci-fi seiklus lood. 8/10

Karneval – Taas üks Fujioshi bait, täis fan servicet naistele. Teisisõnu kenad ja seksika riietused mehed võitlemas ning sattumas sageli homoseksuaalse alatooniga olukordadesse. Ma pole kindel kumb on hullem kas see, või reverse harem. Peategelane on muidugi hästi õrnatundeline ja naiselik noormees, ikka selleks, et tema meessoost sõber saaks olla tema domineeriv vastand. Ühtlasi miks peaks mingisuguse salaluure organisatsiooni nimi olema Tsirkus, mis on täis cosplayereid? 4/10

Devil Survivor 2 The Animation – Supervõimetega stiilselt riietatud keskkooli teismelised päästavad taas maailma! Selle käigus peavad nad pidama lahinguid näiteks lendavate jäätistega, mis tapavad inimesi ja igasuguste muude elukatega, kelle disainimisel pole autorid viitsinud eriti vaeva näha. Aga vähemalt on kõigil naistel väga suured rinnad, sest see ongi ju oluline. Kohati tundub nagu vaataksingi arvutimängu, eriti, kui mingid lahingud algavad. Ma saan aru, et see anime on suunatud põhiliselt mängu fännidele, kuid animet ei saa siiski teha nii nagu mängu. Nii-öelda „encounterite“ loomine animes mõjub väga võõrastavalt vaatajale (või ainult mulle?) 5/10.

Kakumeki Valvrave – Selle hooaja suurim pettumuse valmistaja. Valvrave sai enne välja tulekut päris kõrge hype internetis ja seda mitte ilma asjata. Sunrise on tuntud heade mecha animete poolest ning trailer ja selle animatsioon nägid samuti väga kenad välja. Meeskonnas on ka mitmed tuntud näod nagu Matsuo Kou, kes juhtis selliseid projekte nagu Mobile Suit Gundam 00, Rozen Maiden ja Millenium Actress. Samuti on pardal ka Okuichi Ichiro, kes tegi Code Geassi ja Planetes’i. Sisuliselt ülihea mecha anime eeldused. Mida me siis saime? Me saime keskkooli komöödia mechadega, topitud täis ülepaisutatud noorusliku idealismi, fan service ning kõike clichema mecha piloodi üldse, kes on otsustusvõimetu (ja iseloomutu) nice guy noormees, kellel on tunded tüdruku vastu, kuid ei suuda neid kuidagi edasi anda + ta saab omale imepärase super mecha, mis on kõigist teistest parem ja tunnistab ainult teda. Ta tahab rahu ja seda, et kõik saaks elada igapäevast koolielu. Vastasteks on muidugi kuri impeerium, kes peaks olema vist midagi kosmose natside laadset ning nende peamine eesmärk ongi olla kurjad ja pahad anastajad, ilma erilise põhjuseta. Nad pilluvad isegi mingeid saksa keelseid väljendeid, mis peaks kõlama midagi natside laadset. Ühtlasi tuli kellelgi meeskonnas vist mõte, et „hei kuulge! Teate, et vampiirid on praegu väga moes. Me küll teeme siin mecha sci-fi animet aga kui vampiirid ka sisse paneme, siis saab see anime kindlasti veel populaarsemaks!“ Selle peale vastas talle keegi:
„Paneme tegelased laulma ja tantsima ka lisaks veel, kui ilus on keskkooli elu ja maailma rahu!“ 4/10.


Hataraku Maou-sama – Mida huvitavat saab teha läbi ja lõhki leierdatud fantaasiaga, kus leiduvad sellised tüüpilised elemendid nagu deemonite kuningas ja vapper kangelane? Sellest komöödia teha loomulikult! Kuid ka seda on juba päris palju tehtud. Aga kui panna deemoni kuningas ja vapper kangelane tänapäeva maailma mäkki tööle? Kui muuta nad vaesteks lihtinimesteks, kes peavad elatist teenima ning pöörata kogu asi fantaasiast läbi segatud slice of life huumoriks? Me saame midagi uut ja värskendavat ning potentsiaalselt suurepärase komöödia. Pole juba ammu saanud anime peale nii korralikult naerda. 8/10

Arata Kangatari – Võtame nüüd eelmainitud Hataraku Maou-sama valemist maha huumori. Seejärel võtame maha slice of life ning tänapäeva igapäeva elu. Võtame maha ka naljakad tegelased. Paneme selle asemel tagasi läbi ja lõhki leierdatud fantaasia, kuid muudame seda VEEL halvemaks ja kulunumaks ning muidugi toome sisse peategelase, kes on otsustusvõimetu nice guy, kes tahaks kõiki kaitsta, kuid vaevleb kroonilise karakteriseerimise puuduse käes. Seejärel tuleb lisada veel kaunid tüdrukud ja printsessid, kes teda tahavad ning suure kangelase saatuse, mis on meie vaesele otsustusvõimetule peategelasele osaks saanud ning ta peab selle käigus päästma fantaasia maailma, kuhu ta juhuslikult tiriti oma igapäevase keskkooli elu kõrvalt. Ta tahab muidugi seda igapäevast keskkooli elu tagasi. Tõeliselt eepiline fantaasia saaga ikka. 3/10.

Red Data Girl - Tohutult suur huvi Jaapani folkloori ja ebausu vastu muudab mind täiesti ebaadekvaatseks selle anime hindamisel. Miko'd, Yamabushi'd, Onmyoodo, Shintoism, Shikigamid!!! See on tõeline kullaauk minu jaoks. Olgu, proovin sellest mööda vaadata. Lugu tundus alguses ikka väga igav ning selle peategelasest noormehe suhtumine käis mulle närvidele. Küll aga kusagil 4 osa kandis muutus asi natukene huvitavamaks ning tegelased samuti. Nüüdseks on saanud sellest müstilise maiguga kooli fantaasia täis modernset ebausku, mis Jaapanis noorte seas nii populaarne tänapäeval on. Kui nüüd saaks ka tegelased ja sündmustiku veidi huvitavamaks... 6/10

Ore no Imouto ga Konnani Kawaii Wake ga Nai 2 – Selle anime populaarsus on jõudnud kosmiliste kõrgusteni juba. Ma pole esimest hooaega näinud, sest see ei tundnud eriti hea, kuid võtsin siiski teise hooaja ette, sest tahtsin puhtalt huvi pärast teada miks see siis õigupoolest nii populaarne on. Selleks, et mitte täiesti suvalisse vette hüpata lugesin wikist läbi kõik, mis esimeses hooajas toimus (ja sain selle käigus hunniku spoilereid, mis novellides tulemas on). Peategelane on ikka samasugune iseloomutu, selgrootu sell nagu enamustes sellistes animetes, kuid vähemalt leidub temas midagi natukenegi iseloomu sarnast. Kuigi ma pole kindel selles, kas ta on oma õe täielik tallaalune selle pärast, et tal pole kerasid või selle pärast, et ta on masohhist ja naudib seda. Teine variant oleks isegi päris äge. Tema õde Kirino on aga üks kõige jubedamaid anime tegelasi, keda ma veel näinud olen. Ma hakkasin teda umbes esimese 5 minutiga vihkama. Kui anime ei üritaks seda pidevalt hea omadusena kujutada, siis ma võiks seda isegi aktsepteerida, kuid praegu tahaks rohkem droppida. Kyouske peab vist tõesti masohhist olema, et teda talub ja talle poeb. Teised tegelased nende väiksest otaku grupist mulle täiesti meeldivad ning nad on korralikult välja kujundatud isiksused. Eriti lahe on loomulikult Kuroneko, kes paistab ka üldiselt fännide lemmik olevat. Üldiselt pean tõdema, et kõige hullem anime polegi, kuid nii suur populaarsus jääb mulle jätkuvalt mõistmatuks. 5/10

Hayate no Gotoku! Cuties – Loen selle mangat juba pikki aastaid ( 5 saab varsti vist?). See ei ole midagi eriliselt head, kuid piisavalt korralik komöödia, et selle juurde jääda. Ka anime tegi head tööd esimese kahe hooajaga, kuid kolmas oli täielik katastroof. Neljas paistab nüüd jälle parem olevat ning järgib mangat täpsemalt. Kellel on huvi otaku refenrence täis slapstick komöödia vastu siis visake pilk peale. 6/10.

Aku no Hana - Sõna "creepy" iseloomustab väga hästi seda süngelt väänatud versiooni slice of lifest. Jaapanis üldiselt idealiseeritakse koolielu, sest seda peetakse parimaks ajaks inimeste elus ning anime on loonud sellest eriti tugeva kuvandi. Aku no Hana sülitab sellele näkku, võtab reaalse argise koolielu ning muudab selle nii morbiidseks, kui vähegi suudab. Seda morbiidsust rõhub absoluutselt KÕIK seal animes. Isegi linn, kus nad elavad näeb väga trööstitu välja. See tuim süngus muudetakse aga peagi lausa kõhedust tekitavaks, kui peategelase elu muudetakse luupainajaks ühe psühhootilise klassiõe poolt. Peategelasest noormehe sisemiste kannatuste vaatamine meenutas veidi Fjodr Dostojevski raamatu „Kuritöö ja Karistus“ peategelase paranoilist agooniat halva teoga vahele jäämise ees. Ainus häiriv asi on veidi aeglane tempo ning rotoscope animatsioon. 8/10

Photo Kano – boobs, ass, fan service, haarem, koolielu. Need 6 sõna võtavad selle anime kokku nii hästi, et rohkem polegi lihtsalt midagi öelda. 3/10.

Hyakka Ryouran Samurai Bride – Samad sõnad, mis Photo Kano kohta, ainult lisada sellele võitlemine ning selle käigus rebenevad riided. 3/10

To Aru Kagaku no Railgun S – Miks te To Aru Majutsu no Indexit ei tee!?!? Ahjaa, tegelikult ma tean küll miks. Sest inimestele meeldib moe ja nunnud tüdrukud. Minu meelest on Railgun olnud alati Indexi mingi lahjendatud versioon. Kui Index paneb rõhku rohkem plotile ja (natukene) vähem moele siis Railgun teeb täpselt vastupidi. Enamuse ajast moe moe ja siis actioni ka. Kui Railgun keskendub plotile siis on see isegi üpris huvitav. Kui ta keskendub, Mikoto, Sateni, Uiharu ja teiste igapäevastele tegemistele, siis tuleb uni peale. 7/10.

Dansai Bunri no Crime Edge – Ma ei suuda ära imestada kuidas see anime ennast nii tõsiselt võtab. See on puhas komöödia materjal, aga ei paista sellest ise aru saavat. Nii üritabki Dansai Bunri oma ploti ära kanda tõsise näoga, jättes nii kohutavalt absurdse mulje. 4/10

Shingeki no Kyojin – Sai hakata mangat lugema kusagil 2011 aastal ning pärast järjepeale jõudmist võisin lugeda seda üheks oma lemmikuks. Uudis anime adaptsioonist põhjustas minus ja ka paljudes teistes fännides (sellest sai kultus hitt Jaapanis) suur elevust ning Production I.G teadis, et nad on sattunud potentsiaalselt väga suure rahalehma otsa. Nii lükati sellele kõvad rahad alla ning pulti lasti sellised mehed nagu Araki Tetsurou (Aoi Bungaku, Death Note, Black Lagoon) ning Tanaka Hiroyuki (Claymore, Akagi, Chobits). Nagu suurte manga nimede puhul ikka kardeti nõrka adaptsiooni, kuid trailer kinnitas kõigile, et midagi tõeliselt head on oodata ning nii juhtuski. Visuaalid ja animatsioon on TV anime kohta väga kõrgel tasemel (kuigi nad võiks vähem speed linesid kasutada) ning olugi, et gore’t on veidi maha toonitud suudab anime siiski hästi edasi anda inimeste lootusetut olukorda ja seda meeletult julma, vägivaldset maailma. Kõik olulised tegelased on hästi välja tahutud, koos kõigi oma nõrkustega ja isikupäradega ning plot ei halasta neile. Just selline lugu nagu mulle meeldib ja võib-olla selle pärast olen selle hindamisel ka veidi ebaobjektiivne. Opening on üks parimaid, mida veel kuulnud olen. Minu praegune fanboy skoor on 10/10.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
acousmatique



Liitunud: 1 Veeb 2003
Postitusi: 2499
Asukoht: ---

PostitusPostitatud: Kolm Mai 22, 2013 23:17    Teema: Vasta viitega

Hentai Ouji to Warawanai Neko - 4
Naistesse kui objektidesse kiindunud noormees läheb salapärase kassikuju juurde abi otsima: ta tahab oma eneseväljendustes olla siiram ja puhtam, et iga viimanegi kui näitsik tema ümber mõistaks millistesse sügavustesse nooruki kiindumus nende kehade vastu ulatub. Kassikuju juures kohtab ta ühte argliku tüdrukut, kelle probleem on poisi omadega võrreldes risti vastupidine. Ta on liiga emotsionaalne, ehmudes iga asja peale ning nuttes iga teise asja peale. Emotsioonide pärssimine ja maha surumine on see mis tema soovib. Kerge mehkeldamise järel nende soovid täituvadki ning kumbki läheb oma teed. Peagi aga selgub, et kassikuju on üsna pahatahtlik ning läks kummagi soovide täitmisega liiga kaugele. Noormees ei ole enam suuteline ühegi naise eest varjata kui (mitte)erutavad nad on tema jaoks on, neiu aga on muutunud oma eneseväljenduses lähes autistlikuks, rääkides ülimalt vaiksel ja tõsisel toonil, nullilähedaste emotsioonidega. Ja siis on veel mingid teised tüdrukud koos suurte ja väikeste rinnakorvidega kelledega peategelasel tegemist tuleb teha.

Tegemist on võrdlemisi standardtse jandianimega, kuni selleni välja et tal on mingi oma spetsiifiline kiiks (lootusetult aus pervert) mis peaks teda eristama kõikidest teistest samalaadsetest. Mingisugune tinglik erinevus on tunda küll, sest üksikud naljad on suunatud otse vaatajaskonna pihta, põlastades nende kohmakat seksuaalkäitumist ja ebarealistlikke ootusi vastassoolt. Aga seda ainult korra või paar, kõik muu läheb tavalist rada pidi.

Vaata parem: B Gata H Kei

Dansai Bunri no Crime Edge - 2
Mõnikord asjad langevad juhuste kaudu täiesti perfektselt kokku. Näiteks võib juhtuda selline asi et üks eraklik noormees astub kogemata vales bussipeatuses maha ning satub kogemata ühe samaväärselt erakliku neiu koduaeda. Täiesti puhtjuhuslikult on sel neiul eriti ilusad ja pikad juuksed ning erakordse kokkulangevuse tulemusena on see eraklik noormees täielik juustepervert ja tunneb karjuvat vajadust kõik ilusad juuksed oma very special kääridega maha lõigata. Kuid enne oma kääridega asja kallale asumist tahab ta neid sihvakaid salke läbivalt kompida, libistades oma sõrmi läbi tema juuste ning nuusutades neid nagu keskmine seksuaalselt represseeritud haiglane inimene ikka tegema peab. Ja kui tähetund viimaks siiski saabub ja ta kääridega juuste kallale asub (parku mitte tema endi kääridega, vaid suvalistega, mingil põhjusel), selgub karm tõde: tüdruku juuksed on lõikamatud ning ükski käär ei poolita neid. Säärase voorusevöö olemasolu ajab noormehe hulluks ja neiu vägagi kurvaks, kuid oma frustratsioonide väljendamine viib neid ka teatava teineteiseleidmiseni. Miilustatakse.

Paraku selgub aga et see noor ja erakordselt meeldiv neiu elab sama katuse all mingisuguste mõrvarmõrdadega, kes pole kaugeltki nii meeldivad ning kohe mitte ei taha et see tüüp oma kääridega selle hea neiu juuste kallale asuks. KUID SIIS selgub et tegelikult on see noormees KA mingisuguse legendaarse mõrvari järeltulija ning just need very special käärid (mis, tõesti, näevad päris coolid välja) mis talle kuuluvad on legendaarsed tapariistad, animekeeli "killing goods". Ning nende kääridega vantsib ta taaskord tüdruku poole ja lõikab tema juuksed maha, mispeale tüdruk õnnest nutma puhkeb. Emotsionaalse hetke järgselt vedelevad nad kahekesi voodis ning ristivad need käärid ümber Crime Edge'iks.

Mul on tekkinud tunne, et selliseid sarju vorbitakse ühe teatava kolmainsuse järgi. Need kolm nurgakivi on armastus, seksuaalsus ning vägivald. Olles asetanud need kolm asja karakteritevahelisse raamistikku, saab kõike muud vaba voli järgi juurde leiutada ning kuidagi loo sisse puistada, lootes et tulemus on "okei". Antud juhul on selleks mingisugused mõrvarite vereliinid ja salapärased tapavahendid, pluss siis veel ülepingutatud juuste ja kääride feti¹eerimine. Kolmainsus polegi võib-olla õiga öelda, sest pea kõikides sarjades on olemas see sama neljas element, ehk siis mingi ekstravagantne, kuid mitte ilmtingimata seksuaalne feti¹.

Sellele kompotile tuleks siis ruumitäiteks veel natukene slapsticki, kohmetumisi ja ehmumisi juurde lisada ning meil ongi juba müügikõlbulik toode olemas. Tulemuse kvaliteedi üle enam eriti muretsema ei pea, sest keegi ikka vaatab ja protsendile neist vaatajatest see ka meeldib, ühel või teisel põhjusel. Ning mõni ükskik neist vaatajest leiab omakorda, et ka tema võiks mõne säärase loo valmis kirjutada ning asub seda kohe ka tegema, vormides sü¾ee samade aluste järgi ning joonistades oma karakterid sama kitsa raamistiku järgi. Tsükkel läheb edasi, isegi kui potentsiaalne audients iga korraga veidi kahanenud on. Minu jagu näiteks.

Vaata parem: seina.

***



Oli tore, tähh kõikidele kes lugeda viitsid ning sõbralikud noogutused ka neile kes niisama läbi kerisid. Tsau!
_________________
☞ [...LIL B MIXTAPE PLAYING VERY LOUDLY...] ☀
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
Akarin



Liitunud: 11 Veeb 2013
Postitusi: 13
Asukoht: Tartu

PostitusPostitatud: Nelj Mai 23, 2013 21:28    Teema: Vasta viitega

Ma pean Hentai Ouji to Warawanai Nekot kiitma kui kõige tublimat animet, mida ma see hooaeg jälginud olen. Tegelased on elusad, lugu kulgeb edasi, ning iga osa on suutnud mind rõõmsaks teha. Tegelased on elusad: tihtipeale on tegelased kiviseinad, vankumatud oma lollakates kinnisideedes, siin ma näen elu ja dünaamikat, sõnadel on mõju ja tegudel on tagajärjed. Lugu kulgeb edasi: samamoodi, tihtipeale on iga episood omaette lugu, mille tegelased võiksid olla hoopis teised, aga mitte siin, sest motiivid ja tegevused on seotud eelmiste episoodidega, jättes sellise voolava mulje.

Jälgisin ka Shingeki no Kyojini, mida ma 5. osa lõpu järel ma enam vaadata ei tahtnud, sest ma teadsin et see ei saa nii hea olla kui paistis. Ja ta oli suht igav.

Vaatan OreImo teist hooaega. Sellega on kuidagi veider lugu. Mul on tunne, et ma olen millessegi seal sarjas armunud, sest ma itsitan iga kord kui ma seda vaatan, aga iga kord ma tunnen üha sügavama põlastusega viha mõne tegelase või üldse selle sarja ülesehituse vastu. Nii et pool episoodi ma tahan seda sarja droppida, pool episoodi ma tahan järgmist episoodi. Imelik.

Yahari Ore no Seishun Love Come wa Machigatteiru vaatan ka, sellel on lausa oma teema. Ja Game of Thrones'i vaatan (ja loen, praegu neljas raamat "A Feast for Crows" pooleli).

Pole küll suur hulk asju, mida oodata iga nädal ning kindlasti mitte variatsioonirikas, kuid ma tahtsin lihtsalt vastukaaluks meie tõsistele animegurudele pakkuda Hentai Oujile veidi plusspunkte, kuna tema ¾anri nii vähe meie foorumis austatakse.
_________________
kono mama ni zutto shite hoshii
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
acousmatique



Liitunud: 1 Veeb 2003
Postitusi: 2499
Asukoht: ---

PostitusPostitatud: Reede Mai 24, 2013 00:38    Teema: Vasta viitega

Akarin kirjutas:
Ma pean Hentai Ouji to Warawanai Nekot kiitma kui kõige tublimat animet, mida ma see hooaeg jälginud olen. Tegelased on elusad, lugu kulgeb edasi, ning iga osa on suutnud mind rõõmsaks teha. Tegelased on elusad: tihtipeale on tegelased kiviseinad, vankumatud oma lollakates kinnisideedes, siin ma näen elu ja dünaamikat, sõnadel on mõju ja tegudel on tagajärjed. Lugu kulgeb edasi: samamoodi, tihtipeale on iga episood omaette lugu, mille tegelased võiksid olla hoopis teised, aga mitte siin, sest motiivid ja tegevused on seotud eelmiste episoodidega, jättes sellise voolava mulje.

Veenev. Äkki vaatan veel!
_________________
☞ [...LIL B MIXTAPE PLAYING VERY LOUDLY...] ☀
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
acousmatique



Liitunud: 1 Veeb 2003
Postitusi: 2499
Asukoht: ---

PostitusPostitatud: Reede Mai 24, 2013 09:32    Teema: Vasta viitega

Henneko edasi vaatamine on minu poolt veel õhus, kuid Suisei no Gargantia sai peale täiesti ebavajalikku viiendat episoodi pikalt saadetud. Sellest lähtuvalt on mu praegu jälgitavate sarjade hulk taandunud taas nulli peale. Nõme.
_________________
☞ [...LIL B MIXTAPE PLAYING VERY LOUDLY...] ☀
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
mimmu
hilja juba


Liitunud: 22 Apr 2005
Postitusi: 1270
Asukoht: Tartu

PostitusPostitatud: Reede Mai 24, 2013 11:55    Teema: Vasta viitega

acousmatique kirjutas:
Henneko edasi vaatamine on minu poolt veel õhus, kuid Suisei no Gargantia sai peale täiesti ebavajalikku viiendat episoodi pikalt saadetud. Sellest lähtuvalt on mu praegu jälgitavate sarjade hulk taandunud taas nulli peale. Nõme.

Aga kuidas jääb Shingeki no Kyojin'iga? Sest see on lausa võrratult lootusetu senini. Eks mangalugejad teavad muidugi. Hetkel ainuke anime sellest hooajast, mida ehk lõpuni vaatangi.
_________________
Onu Vanja kurvad püksid
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
acousmatique



Liitunud: 1 Veeb 2003
Postitusi: 2499
Asukoht: ---

PostitusPostitatud: Esm Mai 27, 2013 10:44    Teema: Vasta viitega

Tollel lugesin mangat ja seetõttu ei kipu sarja edasi vaatama. Kui mangat lugenud poleks, siis vaataks küll ma usun.

Ma sukeldun nüüd baka ja muude ressursside arhiividesse, et endale midagi vaatamiseks leida. Ja võib-olla ikka vaatan Hennekot edasi, et... meeli erksana hoida.

Mis seisus teised oma vaatamistega on? Mis veel käigus on, mis maha kantud? Ja mis on maha kantud ning uuesti kaalumisele võetud?
_________________
☞ [...LIL B MIXTAPE PLAYING VERY LOUDLY...] ☀
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
cenorig



Liitunud: 14 Sept 2006
Postitusi: 1695

PostitusPostitatud: Reede Mai 31, 2013 02:12    Teema: Vasta viitega

Tänavu olen hindamisega pisut hiljaks jäänud, suvehooaeg kipub juba peale. Jätaksin hindamatagi, aga ei taha, et kirjutatud märkmed raisku läheksid.

Punkte ma ei jaga, sest objektiivselt ma neid jagada ei oska. Hindaksin hooaja kontekstis ja seega liialt leebelt. Ei kasuta ka enam vaatan/ei vaata edasi süsteemi. Sellest võivad tekkida hilisemal lugejal valed järeldused. Eelmisel sügisel lubasin tervet kamalutäit vaadata, kuigi vaatasin tegelikult vaid ühte. Märgin siiski kõigile arusaadavas binaarses värvikoodis lühiarvamuse, kusjuures kriitiliseks piiriks pöidla ja keskmise sõrme vahel on ülikoolis käibel olev hindamissüsteem ehk 51 protsendiga saab läbi.

Valim on mul üpriski väike, kindlasti ei saa võrrelda acousmatique'i masohhismiga. Lisasin ka episoodide arvu, mille põhjal hinnang antud. Sü¾eedest räägin vajadusel vaid põikamisi, sest eelmiste lehekülgede juttu dubleerida pole mõtet.

Alustuseks võtan eraldi ette haruldase mechade triumviraadi.

Ginga Kikoutai Majestic Prince
Vaadatud osi: 1

Ma ei suuda eriti hästi meenutada, mis seal toimus, nii et võib arvata - üldmulje positiivne polnud. Igatahes tegemist kosmoseajastul toimuva looga, kus universumi tumedais nurkades kaks vaenupoolt mechadega kangust katsuvad. Peategelaste viisik on nii eraldi kui grupina tulemuste poolest sõjaväeakadeemia häbiplekid, ometigi valitakse ülitähtsale päästemissioonile just neid. Mõnusa lakoonilisusega jagati meeskond viite mechasse, mis kandsid nimesid nagu booster, gunner, leader jms. Loomulikult seletati igaühe roll ja eriomaduses ning mul tekkis tunne, et oleks ma ehk pool oma praegusest vanusest, oleks ilgelt kõva sõpradega neid rolle (ja kaasnevaid mänguasju) omavahel jaotada. Oh, lihtsamaid aegu!

Esitlusviis on igas aspektis mööda, alates pisiasjadest nagu ülestiliseeritud mechad ja tegelasdisain (Gundam Seedi disainer on jumal teab mispärast jälle tööd saanud) kuni re¾iini välja. Hästi animeeritud lahingu mainimisega ma positiivsed küljed kokku tõmbangi, kusjuures too lahing, tehnilisest küljest hea saavutus, oli oma neoonvärvide virrvarris mulle vastukarva. Probleem pole ka CGs, juba vanade Gundami-sarjade juures häirisid mind lahingud, kus on vaja teadvustatud tähelepanu ja kiiret silma, et mõista, kes kellega maadleb, kes rakette laseb, kes õhku lendab. Mis re¾iisse puutub, siis on alguses labane ja hiljem häiriv, et tegelastevahelistes dialoogides puudub igasugune loomulikkus. Nagu JRPG tekstikastis enne tähtsat lahingut, peab ka siin igaüks viiest just kui tellimuse peale sõna saama ja oma arvamust väljendama. Enamjaolt pole öeldus mingit tähtsust ega mõtteteravust, samuti pole see hädavajalik tegelase imid¾i kujundamiseks. Väga robotlik. Heh. Get it?

Hinnang: ei soovita

Kakumeiki Valvrave
Vaadatud osi: 2

Valvrave meeldis mulle juba rohkem. Seekord toimub tegevus akadeemilisemas õhkkonnas, kuigi järjekordselt kosmoses. Koolipoiste-tüdrukute jaoks on sõda (erinevalt kevadkuude teistest mechasarjadest on siin kujutatud inimliigi siseheitlust) mingi kauge lahe värk. Siis aga sajab nende kolooniasse vastasvägi ning idüll ongi lõhutud. Rünnakuga samaaegselt kõmbib koolialustes laborites infiltreerunud kamp, kes seal vaenlase uut ja salajast relva otsivad - selleks loomulikult tiitlis kõlav mecha. Neil kõigil on rõhutatult erinev iseloom, kes vaiksem, kes närvilisem, kuid laias laastus langeb igaüks vastavasse stereotüüpilisse psühhopaat-teismelise kasti. Neist kastidest on anime jaoks materjali ammutatud varemgi ning kasutusse jäävad nad kindlasti ka tulevikus. Igatahes Valvrave'i nime kandev mecha saadetakse pikanäpumeeste eest kooliõuele ning varem tutvustatud peategelane astub sellega kontakti. Võite arvata, mis edasi juhtub.

Pärast esmast vaatamist tundus anime päris huvitav. Ootamatult sureb tegelane, kellele võis oodata teistsugust saatust, mecha nõuab piloodilt juhtimisõiguse tasuna elu. Pealegi oli osa esimeses pooles näidatud kooliplära üldjoontes humoorikalt esitatud. Tasapisi aga hakkavad häirima tekkinud küsimused. Näiteks, et miks see pagana labor kooli all oli ja kuidas üks vastane selle silma järgi hinnatud mõõtude alusel ära arvas. Järgmiste episoodide vatukajast jäi mulle silma, et nii suuri kui väikesi jaburusi tuleb siin küllaga ette. Pealegi ootamatult surnud tegelane on tegelikult elus. Ja piloodi leping mechaga muutis poisi vampiiriks.

Hinnang: suure tõenäosusega jamps lõpuni välja, parimal juhul võiks olla Code Geass, kuigi ma ei tea, kas sel põhjusel seda vaadata jaksan. OP laul on lahe eurobeat-duett.

Suisei no Gargantia
Vaadatud osi: 6

Kusagil kaugete tähtede vahel toimub kõrgelearenenud inimtsivilisatsiooni lahing kosmosejõletistega. Selle käigus tekib aegruumi lõimesse ussiurge, mille läbib peategelane koos AIga varustatud mechaga. Vastu võtab neid ookeaniga kaetud planeet, kus inimkond tohututel laevastikel elab.

Kui esimese osa, mille jooksul eelpool kirjeldatu toimus, sü¾ee oli kokkupressitud, siis edaspidi jutustatakse vaatajale vaid kõrgtehnoloogilise tsivilisatsiooni ultramilitaarse ühiskonna kasvandiku suhestumist täiesti erineva kultuuriruumiga. Isegi sarja jaoks mõeldud pseudokeel on kasutusel oodatust palju kauem, universaaltranslaatori olemasolu ei ole sarja autorid kurjalt kasutanud. Enamuse esimesest kuuest osast moodustab laevastikurahva igapäevaelu, nende hulgas leitakse aega ka "rannaepisoodis" grillimisele-päevitamisele-kalastamisel ja erootilisele kõhutantsule, mida õrnemast soost tegelased ootamatult varmad esitama on.

SnK kõrval on Gargantia selle hooaja üks visuaalselt nauditavamaid teoseid, eelarve suuruse kohta ma midagi kindlat ei tea, aga kuna üldiselt on see animatsiooni lopsakuse ja pildiiluga korrelatsioonis, siis ilmselt peab see olema märkimisväärne. Taustaillustratsioonid on enamjaolt ghibliliku detailsuse ja värvigamma ning fainalfäntasiliku hoonetedisainiga maitsestatud. Selline mastaapne kunst tekitab tõelise seiklus(sarja)tunde ja on ka põhjuseks, miks võib kaadrite vilkudes mõnuleda hoolimata sellest, et viimaste osade jooksul tõesti mitte midagi tähtsat toimunud pole.

Hinnang: soovitan. Mechasarjade trio ülekaalukas võitja.

Photo Kano
Vaadatud osi: 1

Dating simi põhjal loodud anime. Fotograafiahuvilisest peategelane pildistab kooliõdesid (objektiivi ette satuvad ootuspäraselt ka lapik imouto, silmapaistvate kehakumerustega tuulepeast õpetaja, lapsepõlvesõber jpt tuttavad kujud).

Ehk siis kõik kohtamismängu/eroge halvad küljed - loomulikult ka iseloomutu peategelane kui vormi essents - jäävad juba osa vaadates silma, nõnda et adaptsiooniallika guugeldamine on vaid formaalsus. Nendel omadustel - kes teab, see teab - ma ei peatu, sest üldiselt võib eroge end neist alati lunastada tolle salapärase moe-tunde või siis vähemalt kiima loomise kaudu. Ei ole siinkohal tähtis, kas sääraste elementide olemasolu seeria heaks muudaks, ilmselt mitte, aga et korraliku haaremi edu alused on Photo Kanos niivõrd vaeslapse rollis, on minu silmis täiesti andestamatu. Peategelase võetud fotod peaksid olema sensuaalsed, rõhk sõnal peaksid. Seda rõhutavad neidude väljakutsuvad või keha paljastavad poosid, fotodel aeglaselt kulgeva kaadri jooksul nähtut nautlev kaamerakeel või mõnel puhul ka säriajal kogetav hingeline intiimsus fotografeerija ja fotografeeritava vahel. Nõnda kujutab seda (ja enda arvates hästi) anime. Kuid mina näen eelkõige tuhmi paletti, igavat tegelasdisaini ja kunstiosakonda, kes oma ülesande kõrgusele ei ulatanud. Ei mingit sensuaalsust või erootikat, ei mingit moed. Nii ei paku sari ¾anri fännidelegi midagi, naljad on ka erakordselt labased.

Hinnang: hoiduda

Dansai Bunri no Crime Edge
Vaadatud osi: 1

Võrreldes eelnevates lõikudes kurdetuga, saab Crime Edge'i puhul südamerahus tunnistada, et erotomaanilised kujutised on aukoha pjedestaalil säilitanud. Ma tõesti ei teadnud, et mul võib juuksefeti¹ olla, kuid CE tõestab: õige esitluse kõrval on võimalik pea ükskõik mida edukalt feti¹eerida. Ma nautisin väga kaadreid, kus lõikamatute juustega neiu lakka sõrmitseti, mispeale neiu nägu aina raskeneva hingamise all aina roosamat jumet haaras. Või ehk ma mäletan seda valesti, kuid et ma stseenile midagi juurde mõtlesin, on vaid tõestus selle tugevusest. Nii et, Photo Kano, siit saab ecchi-elementide õige kasutuse kohta paljutki õppida.

Eelnev oli mõlema sarja puhul kõrvalepõige, mis põhimõtte nimel adresseerimist vajas. Crime Edge võis oma üleolekut selles vallas tõestada, kuid siit ei johtu kuidagi, et sari hea või isegi vaadatav oleks. Selle absurdset ja sihitut sü¾eed kirjeldas acousmatique juba mahukalt, minul sellele midagi lisada pole. Ehk vaid seda, et mu sisetunne ütleb, et teismeeas oleksin sarja märkimisväärselt positiivsemalt suhtunud. Sest siin piiluvad ka kaklused, müstilised organisatsioonid ja paranormaalsed võimed nurga tagant. Kahjuks ma pole enam teismeeas.

Hinnang: mitterahuldav

Namiuchigiwa no Muromi-san
Vaadatud osi: 6

Nõnda kui talvise hooaja parim anime oli Inferno Cop, mille vaatamisele kulus ühe teetõmbe aeg, nii on ka kevadel üks mu lemmikuid see veerandtundi täitvate osadega sari merineitsi ja noorsandi vahelisest lõõpimisest. 12 minuti pikkuste episoodidega sarjad tunduvad mulle aina rohkem ja rohkem komöödia esitamiseks perfektsed olevat. Oma osa on kindlasti selles, et üleüldiselt olen ma hakanud eelistama meedia kondenseeritud vorme, loodetavasti vähem tähelepanupuudulikkuse tõttu ja rohkem seepärast, et halb film raiskab kaks tundi, halb anime pool tundi, selline pisisket¹ aga ilma algus- ja lõpuloota vaid 10 minutit. Seda võin endale lubada. Kuid komöödiale parajaks pean ma säärast vormi ka objektiivsematel kaalutlustel. Esmalt mööduvad üksteise otsa topitud naljade puhul igavamad kiiresti ning nende ülesehituseks kulunud aeg pole nii pikk. Teekyuu on minu jaoks veel liiast, aga seal on põhimõte eriti hästi esile toodud. Üks südamest tulnud naer täidab mitu minutit ning huumori kvantiteedile suunatud anime ajal ei jõua ka magedate naljade puhul tuju langeda, kui kohe mõni hea otsa tuleb (KUI tuleb - mingid standardid siiski kehtivad). Teiseks ei kulutata poole tunni täitmiseks mõttetult aega sü¾eele, mis on vaid taust naljade esitamiseks ning omab väga harva teistsugust väärtust. See selleks.

Animatsioon on esimestes osades püsivalt suurepärane. Juba OP on kohustuslik vaatamine, ma tahaks teada, kes selle parimate osade taga on (keegi Natsuki Yokoyama tundub juhtanimeerijate hulgast parim valik). Äge! Laul on ka haarav, esitajaks hiljaaegu animeilmas väga populaarseks saanud nooruke Sumire Uesaka.

Acousmatique'i (ja ka minu) varajane lootus, et kogu tegevus leiab aset kail, oli kahjuks ekslik. Kailt eemaldumisega langeb ka huumori ja animatsiooni kvaliteet. Ei usu, et eelarve juba tühjenemas, ma pigem süüdistaks enshutsut-ekontet (episoodi re¾issööri ja storyboardi loojat), kes Muromi-sanis alati ühes iskus on. Siiani on kõik olnud suhteliselt tundmatud tegelased, nii et võib arvata, et stuudio kasutab võimalust nooremate inimeste oskuste arendamiseks. 5.-6. osa erinevad eelmiste pildikeelest suht arusaadavalt, autoriks keegi Hideaki Nakano, kelle firmamärkideks kipuvad olema pikad staatilised kaadrid tegelaste detailiseeritud nägudel ning ekraani poolitamine. Kõik see annab minu arust väga selge pildi, kui tähtis on just komöödiasarja jaoks huumorit tabavalt väljendada suutev re¾issöör. Sest viies ja kuues osa olid väga magedad. Ma muidugi vaatan edasi ja loodan järgmiselt autorilt paremat pingutust.

Tegelaste disain väärib ka märkimist, nimelt ma kirjeldaks seda nagu välismaalased sõnaga "lewd" või nagu eestlased - "nilbe". Neil poolavatud suude ja uimaste silmadega merineidudel oleks nagu permanentne ahegao näkku surutud, lisaks veel pidevalt hõõguvad põsed ja päikesepistest vaevatud õlad ja küünarnukid. Sellest viimasest detailist tahaks kusagil lausa pikemalt vestelda, aga olen seda arvustust oma minimaalselt seotud mõttevälgatustega juba piisavalt kiusanud ning lõpuks pole lugeja ikkagi targem, et mis värk selle animega siis on, noh, räägi kokkuvõtlikult ja asjakohaselt, kurat võtaks!.

Hinnang: humoorikas ja hästi animeeritud. Teatud maani.

Hataraku Maou-sama
Vaadatud osi: 4

Deemonite kuningas satub õnnetul kombel meie maailma. Vangistatud ühe jaapanlasest noormehe kehasse, tuleb tal igapäevase eluga hakkamasaamiseks meie reeglite järgi mängida, st ka töökoht otsida.

Loo kirjeldus võib ükskõikseks jätta, aga kui komöödia toimib, siis muud polegi vaja. Süvaanalüüsi tegemata on raske põhjendada, kuidas täpsemalt naljad "toimivad", aga nagu ülekaalukalt pöidlad-püsti vastuvõtt tõestab, on nende esitus hea ning hulk ja sisu õiges tasakaalus sü¾ee arengutega. Värskust pakkus mulle ka anime kohta vägagi kaine ja elutruu pilt noore inimese esimestest sammudest enda ülalpidamisel. Kuigi see mõne osa jooksul tagaplaanile lükati, ei näe sellist elukorraldust animes just tihti.

Sari pole siiski ühepinnaline komöödia, teine-kolmas osa lisavad märulit ja keerdkäike sü¾eesse. Kahjuks. Neljandas osas oli actionit ja armuprobleeme rohkem ning esitatud situatsioonides humoorikat värskust vähem. Liigub tüüpilise anime suunas, kus üleloomulike võimetega tegelased omavahel kaklevad. Mulle oleks slice-of-life'i jätkumine palju rahuldusttekitavam olnud, aga kuna esimesed osad suutsid tegelaspunti väga värvikalt esitada, sümpatiseerusin nendega minagi ning vaatan seepärast sarja edasi.

Muide, OP-i visuaalne külg on nii amatöörlik, et ka Animatsuri AMV konkursil võib paremat näha. (edit: tegemist oli algse OPiga, mis ilmselt ajapuudusel kokku plätserdati. Järgmine on palju parem).

Hinnang: vaadake, võib isegi meeldima hakata.

Shingeki no Kyojin
Vaadatud osi: 4

Inimesed mingis hiliskeskaegses fantaasiamaailmas on piiranud end hiiglaslike kontsentriliste müüriringidega väljas varitsevate hiiglaste vastu. Piiriäärse linnakese elanikud on sellise eluga harjunud ja ei hooli välisilma ohtudest suuremat, kuni üks hiidude hulgaski gigantne olend sarja alguses välismüüri katki ja tegevuse käima lööb. Edaspidi keskendutakse noortele, kes hiidudega võitlemiseks ja inimkonna kaitsmiseks armeega liituvad.

Manga (ja nagu näha ka anime) müügiedu aluseks on ootamatud pöörded sü¾ees, või nii mulle näib, sest hoidku jumal, joonistustel silm puhata ei saa; pealegi mind ennast manga haarata ei suutnud, seega jääb populaarsuse essentsi täpsustamine keeruliseks. Tegevuspaik koos inimkonda terroriseerivate koletistega meenutab Claymore'i (sarnasusi tuleb hiljem juurde), võitluse edutu ja lootusetu õhkkond on ehk midagi Gantzi-sarnast, kuid viimane tabas seda siiski kordades paremini. Ei saa ka öelda, et ma ühegi nelja episoodi vältel lavale ilmunud tegelasega eriti suhestuks, kuigi iseloomult on nad huvitavamad kui võrdväärsetes sarjades.

Pisiasjade kirumine ei takista mul animed nautimast, lugu on huvitav ja animatsioon on olnud telesarja kohta suurepärane. Kuigi pinge, mis sunniks otsemaid järgmist peatükki lugema või episoodi vaatama, on siin olemas, on see võrdlemisi väike, võin loetleda hulganisti teoseid, kus see oli kordades suurem. Veidi imelik, sest just katkematule põnevusele on seeria fännid siin ja mujalgi rõhunud, aga eks see tähendab, et maitsed on erinevad ja et vaatamist võib soovitada, kuna minu silmis väga hea sari teiste silmis suurepärane on. OP muusika on, muide, haiglaslikult kaasahaarav.

Hinnang: hea anime, üks parimaid actioneid üle pika aja.

Aku no Hana
Vaadatud osi: 2

Rotoskooptehnikaga filmitud-animeeritud Aku no Hana jutustab Baudelaire'i-fanaatikust Kasuga, tema muusa Nakamura, ja tema saladusi väljapressimiseks kasutava sotsiopaatse plika Saeki kummalistest suhetest.

Animeilmas tekitas sari oma uudse visuaalse lähenemisega furoori, kusjuures sugugi mitte positiivset. Enim häiris vaatajaid tegelaste liiga elutruult "kole" välimus - see ei sobinud kuidagi kokku mangast pärit harjumuslikult nunnus stiilis disainiga. Kuuldavasti oli autor aga teistsugust lähenemist soosinud, kuna tegelaste, kel kõigil isemoodi väärastunud isiksused, feti¹eerimine ei olnud talle üldse meeltmööda. Minul nagu igal teiselgi vähegi mõistlikul inimesel rotoskoop iseenesest okserefleksi esile ei kutsu, õige loo jutustamisel võib see traditsioonilise animatsiooni kõrval paremgi olla. Kuid ei saa vaielda, et siinne lugu on ka tolle tehnika piirides halvasti animeeritud - enim riivavad silma tagaplaanil asuvate tegelaste puuduvad näod, mis kaamerale lähenedes aegamisi silmad, suu ja muud tuttavad inimvormid omandavad. Teiseks häirib mind see, et visuaal koos taustahelidega implitseerib loole sügavust, mida mina leida ei suutnud. Baudelaire'i tsiteerimine ühtegi inimest veel intelligentseks ega maitsekaks ei muuda, anime puhul kehtib sama. Tundub, et tegelased on oma maailmavalus ja -vihkamises tüüpilised teismelised, kuid puudub selle olukorra süviti lahkamine või eneseteadlikkus konditsioonist. Nii et, armas Les Fleurs, ära ürita vaatajat oma aeglaste kaadrite, sünge, rõhuva ja nätsuna veniva õhkkonna ning kakofoonilise lõpulauluga petta. See ei ole mõne indiefesti materjal, vaid sisult sama kraam, mis teistel kanalitel jookseb.

Hinnang: kedagi ehk huvitab, aga nõustun eelpool mainitud probleemiga, et oma veidra vaikuse ja uneleva venivuse taha peidab anime tõsiasja, et tegelikult midagi ei toimu. Kahe osa jooksul igatahes mitte.

Red Data Girl
Vaadatud osi: 4

Siin arvustusi lugedes jäid paar mõtet mind häirima. Esiteks, see pole fujoshijamps nagu Random arvab. Teiseks on imelik, et acousmatique sellele alternatiiviks Laini või Dennou Coili pakub. Mõlemad on muidugi head animed ja valiku korral tuleks RDG-le eelistada neid, kuid üksikasju kõrvale jättes on nende vahel ühisjooni raske leida. RDG on rohkem midagi Ghost Houndi sarnast, nii et mina sõnaksin: "Parem vaadake Ghost Houndi". Ma toon näitena just GH, sest minu (küllap piiratud) silmaringi jaoks on see shinto mütoloogia ja paranormaalsete nähtustega tegeleva anime musternäidis. Eraldatud mäetempel, väike maakool, kõrgemates institutsioonides tegutsevad mahhinaatorid, vaimude ränne, vastasseis tehnoloogiaga, rahulikult kulgev sü¾ee jms on mõned näited ühistest joontest nende kahe vahel ja sellest, mida tasuks Laini asemel siit oodata.

Nüüd, kui selle südamelt sain, ei oskagi loo kohta enamat rääkida.

Hinnang: Mulle meeldib, aga soovitada ei julge.
_________________
xyz


Viimati muutis seda cenorig (Teis Juun 25, 2013 17:01). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Kaoru



Liitunud: 14 Dets 2007
Postitusi: 1264
Asukoht: Tartu

PostitusPostitatud: Laup Juun 01, 2013 08:07    Teema: Vasta viitega

Nii streemina ilmus täna Kotonoha no Niwa. Ma vaatasin torrentid on ka olemas, aga ootan natuke, et tuleks rohkem torrenteid.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
acousmatique



Liitunud: 1 Veeb 2003
Postitusi: 2499
Asukoht: ---

PostitusPostitatud: Laup Juun 01, 2013 16:07    Teema: Vasta viitega

cenorig kirjutas:
Kahjuks ma pole enam teismeeas.

Ma arvan et see on hea kokkuvõte kogu sellele hooajale ning hetkeseisule laiemalt.

Mis Red Data Girl'i puutub, siis mainin lihtsalt, et tegin omad järeldused ja vastavad vaatamissoovitused esimesest osast lähtudes ning ei osanud eriti aimata mis suunas see sari edasi liigub. Aga sul on täiesti õigus selle kohalt et Ghost Hound on kordades parem võrdlus kui Lain või Dennou Coil. Olin tolle sarja jõudnud täiesti ära unustada (ega vaadanud teda vist lõpuni ka omal ajal).

Väga mõnusad lühiarvustused olid muidu, hea et otsustasid kirja panna. Iga saast sari on ka omaette väärtus kui selle kohta soravat kriitikat lugeda saab.
_________________
☞ [...LIL B MIXTAPE PLAYING VERY LOUDLY...] ☀
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
Kaoru



Liitunud: 14 Dets 2007
Postitusi: 1264
Asukoht: Tartu

PostitusPostitatud: Laup Juun 08, 2013 12:33    Teema: Vasta viitega

Red Data Girl

Ise olen selle animega jõudnud 11 osani. Ütlen ausalt, on kahju et ei tunne jaapani folkloori ega usuvärki. Muidu on hea anime. Kui neid asju eriti ei tunne on natuke raske jälgida seda. Algus oli tõesti veniv natuke, aga mida lõppupoole seda huvitavaks läks. Vaat 11. osa lõppes ikka sellise välgu ja pauguga, et ei suuda ära oodata viimast osa. Seal kruviti pinge ikka täitsa ülesse. Siia maani on mõistatuseks jäänud, mis ikkagi Izumiko emaga juhtus.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
cenorig



Liitunud: 14 Sept 2006
Postitusi: 1695

PostitusPostitatud: Teis Juun 25, 2013 18:08    Teema: Vasta viitega

Ka mulle sümpatiseerus RDG alguses, mis on pisut veider, sest möönan, et tegelased olid igavad, kuidagi väga üheplaanilise iseloomuga. See ei paranenud sarja lõpuks ka kusjuures. Igatahes, mis mind lõpuni vaatama sundis, oli vist selle müstilise õhkkonna puudutus; selle õhkkonna, mida ma eelvaates veidi ülalpool kirjeldasin. Jah, seda puudutust oli õige vähe, aga muud põhjust ma ei leia, sest tegelikult oli see vägagi keskpärane anime, mistõttu ma tõesti ei mõista, miks ma osa osa järel seda lurri vahtisin. Nõustun, et jaapani folkloristika huvilised peaksid siit endale tublisti meelepärast leidma. Väljaspool seda ringi ma kellelegi küll ei soovita. Sü¾ee oli üle ilma laiali, ma ei saanudki aru, et millest see anime rääkis lõpuks või kus see põhikonflikt pidi asetsema. Lõpp läks ka vaikse susinaga mööda ja oligi kõik.

Kui nüüd veel kevadiste sarjade saatusest rääkida, sest on juba paras aeg lõppsõnu teha, siis jälgin/lõpetan veel Gargantiat, mis on üpriski hea sci-fi, aga lõppkokkuvõttes unustatav; Shingeki no Kyojinit, mis on pärast kiiret märulit hirmsal kombel venima hakanud, võib arvata, et enne mangale, mis lõpetamise märke ei näita, teatepulga edastamist soovitakse veel üks hooaeg luua; Hataraku Maou-samat, mis ei muutunud küll paremaks, kuid oli sellest hoolimata läbinisti nauditav ja huvitaval kombel mu lemmikuid siit hooajast.

Muromi-sani kohta võin öelda, et täpselt esimesed kaks osa olidki naljakad. Nii et kui sealne huumor peale ei lähe, siis paremaks see ei lähe, nii et droppige julgelt. Ka animatsioon pole enam kordagi nii stiilne kui nende osade jooksul, vähemalt mitte pidevalt kõrgkvaliteediline. Kuid vaadata seda mulle meeldis (ikkagi kümme minutit per ep, eksju) ja siin sain esimest korda lähedalt tutvuda ka osade autorite silmapaistva erinevusega (kirjutasin sellestki eespool). Episoodi re¾issöörile oli stsenaariumist alates väga vabad käed antud ja see annab pildikeeles tunda, et loo esitamise võtted on ikka tohutult erinevad. Kes kasutab pan&scani, kes täidab ekraani SHAFTI kombel tekstiga... ülevalt keegi neile igatahes läbivaid reegleid peale ei surunud. Ja see oli hea. Tegelaste iseloomud (eriti poisi puhul) olid osade vahel tihti pisiasjades küllaltki erinevad, nii et ilmselt oli ka stsenaristidel tavapärasest vähe suunamist, kuid sellele ma kahjuks keskenduda ei jõudnud.
_________________
xyz
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Kaoru



Liitunud: 14 Dets 2007
Postitusi: 1264
Asukoht: Tartu

PostitusPostitatud: Laup Juul 06, 2013 18:17    Teema: Vasta viitega

Kakumeiki Valvrave

Nii rahvas sa see zombi mecha anime ära vaadatud, ütlema ausalt et viis osa oli natuke jama, aga alates 6 läks huvitavaks. Igatahe kavatsen oktoobris teise hooajaga jätkata.
Kaks küsimust jäid õhku rippuma. Kes on dorussialased, kas nad on ikka inimesed ........
Kes on ikkagi see naine keda lõpu poole ühe korra näidati ja viimase osa alguses ka.

Spoiler:

Jiouru pole tavaline planeet vaid militaar planeet, mis tegeleb sõjatööstuse arendusega, muidugi salaja, keegi eriti ei tea seda. See asi selgub alles lõpu poole. See pole tavaline kool vaid katselabor, kus õpilasi treenitakse, muidugi õpilased sellest midagi ei tea. Neil ajus on mingisugune mikroskiip, mis määrab ära, millega nad lennata saavad. Kooli õpetajad on tegelikult militaartaustaga.

Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
acousmatique



Liitunud: 1 Veeb 2003
Postitusi: 2499
Asukoht: ---

PostitusPostitatud: Teis Juul 09, 2013 12:02    Teema: Vasta viitega

Little Witch Academia 2 täitis oma kickstarter'i eesmärgi nelja tunniga.
_________________
☞ [...LIL B MIXTAPE PLAYING VERY LOUDLY...] ☀
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
ShinNatsume
Robin, komadori


Liitunud: 12 Juun 2007
Postitusi: 1785

PostitusPostitatud: Teis Juul 09, 2013 12:26    Teema: Vasta viitega

acousmatique kirjutas:
Little Witch Academia 2 täitis oma kickstarter'i eesmärgi nelja tunniga.

nice Kallis Kallis
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Reasta teated:   
Uus teema   Vasta teemale    baka.ee foorum / -> anime Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Mine lehele Eelmine  1, 2
Lehekülg 2, lehekülgi kokku 2

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes


Powered by phpBB © 2001, 2005 phpBB Group
Tõlkinud: