Ummi vs raidomees 1 - "Kandilised mehikesed"

[Võhik]

See on nagu Nemad ja lostis olid Teised (kui mu mälu mind ei peta).
_________________
Colorless green ideas sleep furiously.
SDE-inimene
Feilfest

[Ummi]

[Võhik]

[Ummi]

et siis


_________________
baka pole surnud, me postitame siia peaaegu iga kuu

[raidomees]

Mida kuradit, kirjuta juba mingi jutt.

[Ummi]

Mul vanas arvutis on selle algus, aga mul ei tule kohe üldse kirjutustuhinat peale, et lõik ära lõpetada.
_________________
baka pole surnud, me postitame siia peaaegu iga kuu

[raidomees]

Sa käid ju koolis, sul nagunii midagi targemat teha ei ole, lihtsalt punnita midagi välja.

[Ummi]

Nõrganärvilistele ei soovita.

Gil ja Demente jõudsid viimaks kaldale! Gil hüüdis rõõmust ja siis läks tal silme eest mustaks.

Kui Gil teadvusele tuli, oli ta mingis väikeses toas. Demente munes talle suhu mune. Gil läks paanikasse ja tahtis karjuda, aga tal oli suu mune täis. Munad maitsesid vastikult, Gil tahtis oksendada. Muidugi, sellises asendis oleks ta okse kätte lämbunud. Tal oli suu mune täis ikkagi.

Demente hoolitses, et Gil oma okse kätte ära ei lämbuks. Ta torkas talle pika suure nõelaga korra kõrva ja rebis talt söögitoru kõist välja ning venitas selle suure vaevaga ta kõrvani. Niisiis oksendas Gil endale kõrva, kõrvast voolas okse ajju ja Gil hakkas okseajuks. Okseajud, nagu me teame, on hullud joodikud.

Niisiis pani Demente Gili ette pudeli viina. Gil tahtis seda võtta, aga otsustas viimasel hetkel ümber, sest ta suus olnud munad olid koorunud. Välja tulid väikesed kandilised mehikesed ja läksid ta kõrist alla ning sõid end läbi ta mao. Seejärel sõid nad ära tema maksa. Maksata viina juua oleks Gilile kui enesetapp, aga ta nii väga tahtis.

Gil oli hulluks minemas. Ta tahtis juua, sest ta oksendas endale ajju, aga ta maksa olid väikesed kandilised mehikesed ära söönud, kes nüüd neerude kallal askeldasid. Gil tõusis otsustavalt püsti ja läks seina juurde. Ta hakkas peksma. Ta hakkas peksma oma pead vastu seina. Kõvasti. Nii kõvasti, et ta pea läks täiesti puruks.

Ja see lendas. Okse. Ja veri. Ja ajutükid. Ja munakoored. Terve tuba lendas seda kraami täis ja Demente naeris. Ta naeris kurjalt.

Ja siis Gil ärkas. Ta oli laevas tagasi, ta tundis tuttavad õõtsumist. See kõik oli olnud uni, kinnitas ta endale. Ta oleks ringi vaadanud, kui ta oleks seda suutnud. Nimelt olid tal silmad ära söödud. Silmadest marssisid sisse-välja väikesed kandilised mehikesed, kes olid tema kehast endale pesa teinud. Gil aga oli kogu selle aja ärkvel. Ta tundis, kuidas kandilised mehikesed tema kehas sebivad, teda aeg-ajalt söövad.

Nii algasid Gili päevad kandiliste mehikeste pesana, kus ta ennast liigutada ei saanud. Aga kandilised mehikesed said. Ja Gil tundis kõiki valusid. Ta tundis nii palju valu. Ta tahtis, et see lõppeks, aga see ei lõppenud ja ta ei suutnud seda lõpetada. Ta tahtis nutta, aga tal polnud silmi ega pisaraid, et seda teha.
_________________
baka pole surnud, me postitame siia peaaegu iga kuu

[raidomees]

Kuna aga kandilistel mehikestel on erilised võimed, siis üks hästi kaastundlik ja ravivõimetega kandiline mehike lubas Gilil oma võimeid kasutada ja ta ei tundnud enam valu, tegelikult ei tundnud ta üldse midagi, aga see väike kandline mehike oli rõve, läikiv-roosakas, suurte rasvaste vuntside ja nahast ülikonnaga. Lisaks oli ta natuke meestemaias.

Gil oli küll jube õnnelik, et ta enam ei pidanud neid põrgupiinu taluma, aga siis hakkas see kahtlane kandiline mehike, Bulmaro, Gilile imelikke asju rääkima. Bulmaro paitas Gili juukseid ja silitas ta nägu ja tasapisi, vaikselt, vaikselt, vajus oma libestatud kandilise kehaga aina allapoole, Gili eriliste kehaosadeni. Talle meenus Gilile pandud loits ja eemaldas selle, sest Gil ei oleks muidu seda imelist naudingut, mida Bulmaro kavatses Gilile pakkuma hakata, tundnud. Gil, kes lebas seal liikumatult ja silmitult, tundis korraga kõiki võimalikke tundeid, kui need positiivsed tunded välja arvata, ja ainus, mis tal üle teha jäi, oli karjuda...

Kolm päeva triivisid nad oma paadikeses. Kolm päeva oli Gil söömata, joomata ja magamata, sest põrgus ei ole eriti lihtne magada. Just sel hetkel oli Gil hinge heitmas, kui meri lõi lahku ja põhjatust sügavusest tuli välja Bahamut! Bahamut sõi nad kõik ära ja lendas kõrgele taevasse.


Bahamuti kõhus oli kandilistele mehikestele väga ebasobiv keskkond ja nad kõik lõhkesid väikse plaksuga. Ainult Gil jäi paati, nii nagu ta siia maailma sündis, ainult ilma silmade, igasuguse eneseväärikuse, elutahte ja elujõuta. Gil ei teadnud, kus ta on ja mis oli juhtunud ja ega ta eriti ei hoolinudki, ta ootas nüüd ainult surma.

[Clawson]

hahaha xD
_________________
Agressiivne isemõtleja ja multikulturist. Arbitraarseid ja potentsiaalselt ebapädevaid mõtteakte produtseeriv subjektiivne demagoog ning kantseliidi propageerija. Challenge accepted! Suffer not the brony to live.

[Ummi]

Suundume tagasi hiiglaste juurde põhjast.

Kuningas Slepnir oli rahutu. See ei olnud talle kuigi kohane, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Sõda pidades ei tohtinud rahutu olla. Sellegipoolest oli kuningas Slepnir tol õhtul, kui kuninglik loomalaut haises rohkem kui kunagi varem, rahutu. Kindlasti polnud kuningas Slepnir rahutu loomalauda pärast. Rohkem haisu tähendas rohkem loomi ja see tähendas rohkem süüa. See oli hea.

Samuti polnud kuningas Slepnir rahutu selle pärast, et ta riided olid talle kitsaks jäänud. See näitas, et ta on Võimas Hiiglane, nagu üks kuningas peabki olema. Isegi see ei häirinud teda, kui ta paks kõht särgi alt välja paistis ja ta aluspüksid prakku tõmbasid. Või, noh, tegelikult oli see paganama ebamugav ja ta kaalus uute riiete hankimise peale, aga tal polnud sellise asja jaoks lihtsalt aega. Tal oli tegemist rahutu olemisega.

Kui pikemalt peatuda kuningas Slepniri rahutuse põhjustes, siis võib tagasi vaadata tolle päeva hommikupoolikule. Ta oli ühe imeliku tüübi saatnud tooma ühte imelikku relva, mis tolle imeliku tüübi sõnul oli hiiglama suur ka hiiglaste jaoks ja tappis üheainsa hoobiga terve trobikonna hiiglasi. Kuningas Slepnir ei teadnud, kui palju üks trobikond on, aga ta aimas, et see tähendas midagi nulli ja seitsme vahel, kuigi võis ka rohkem olla, aga rohkem numbreid kuningas ei teadnud, sest ta oli loll, sest ta lõi oma pea vastu patja, sest ta oli hiiglane.

Kuningas Slepnir mõtles murelikult, miks immigrant pärast 6 tundi tagasi polnud tulnud. Võibolla oli too kõver asi liiga suur temasuguse äpu hiiglase jaoks. Kuningas Slepnir vihastas, kui ebakompetentsed saavad hiiglased olla. Vahel ta soovis, et poleks oma pead vastu patja ära löönud, et ükski neist poleks seda teinud, aga see oli traditsioon – seda ei tohi hüljata!

Kuningas Slepnir mõistis vajadust kontrollida ekspeditsioonilesaadetud hiiglase olukorda. Selleks pidi ta muidugi püsti tõusma, mis oli iseenesest päris keeruline ja valus protsess, eriti kuna ta aluspüksid olid prakku tõmmanud. Läbi suure vaeva ja valuoiete, pärast kolme ebaõnnestunud katset, komberdas kuningas Slepnir akna juurde. Akna kõrval oli pikksilm. Ta vaatas läbi pikksilma küla poole. Silmapiiril oli näha seda suurt kõverat asja, aga selle kõrval ei midagi. Ei ühtegi hiiglast. Isegi mitte maju. Kuningas Slepnir vaatas tobeda ilmega läbi pikksilma ja kratsis külge. Mis oli juhtunud? Miks ei olnud seal enam toda küla? Miks... ei olnud ta varem vaadanud läbi pikksilma sinna poole, et hoida end vaevast kedagi sinna saata?

See ei lugenud enam. Kuningas Slepnir kutsus teenri ja karjus oma võimsal häälel: „Tooge mulle uued riided! Ja süüa!“ Ta ohkas pingutusest häält teha ja istus maha. Hiiglasekuninga elu oli raske. Liiga palju... mõtlemist.
_________________
baka pole surnud, me postitame siia peaaegu iga kuu

[raidomees]

Kurat küll, sa oled aeglane! Ma ei mäleta enam seda juttu, mida ma kirjutasin pool aastat tagasi! Sellised olukorrad näitavadki kirjaniku vilumust.

Hiiglaste riik põhjas siis.

Kuningas Slepnir oli rahutu, ta läks pissile, enam ta rahutu ei olnud, nüüd ta oli sootuks õnnelik, ta pani ühe kuningriigi oopiumipõldudest põlema ja kaevas maa seest välja värske kiviaki(see oli hiiglaste riigis tõeline rahvuspiduroog) ja tellis kõrtsist nii palju kumõssi kui võimalik.
Hiiglaste kuningriigis oli sel ööl pidu! Kõik olid maani kumõssi täis ja terve riik haises kiviaki järgi.

Aga kui me suubuksime nüüd põhjast veidi lõuna poole, kus oli Kesk-Maa, mille keskel asetses uhkelt suur puu, maailma suurim puu, Yggdrasil, mille ümber rahvas kogunes ja elas. See puu oli väga, väga suur ja selle ümber oli Kesk-Maa riik.


Aga kahjuks siin pean ma lõpetama, sest mingi tegevus tuli vahele.

[Kishumanga]

kas järge saaks ? : D
_________________

[Ummi]

Kõik omal ajal
_________________
baka pole surnud, me postitame siia peaaegu iga kuu