Mida on tegelikult ühel inimolendil vaja? Mida on vaja, et üks homo sapiens suudaks olla iseendaga rahul ja ehk isegi pisut õnnelik? Raha? Kuulsust? Võimu? Või hoopis täis kõhtu ja katust pea kohal? Või... tähti katuse kohal?

Umbes samad mõtted tiirlevad vahetevahel igaühe peas. Shirotsugh Lhadatt pole selles osas põrmugi erinev. Pole ka ime, sest päevast päeva Kuningliku Kosmoseväe koosseisus laiseldes ja järgmiseks mõttetuks katseks oma järjekorda oodates jääb mõtlemiseks palju aega üle. „Saata inimene kosmosesse“ – keda ometi ei ajaks selline totter idee naerma? Kogu ülejäänud sõjavägi naerab Shiro ja ta kamraadide üle hea meelega; olgugi, et sellega kipuvad kaasnema sinikad ja muhud mõlemale osapoolele.

Tegelikult ei usu Shiro ise sellesse kah eriti. Ja miks peakski, kui iga teine testitav mootor lendab valju kõmakaga vastu taevast ja enamus Shiroga ühel ajal Kosmoseväkke astunuist riburadapidi samuti. Tal on lihtsalt ükskõik, kuni ta leiab parema tööotsa. Kummaline on, kui Shiro ühel hetkel avastab end uskumast. Kas on süüdi see lühikeste sinkjate juustega tüdruk, kes jagas tänaval jumalasõna kuulutavaid pabereid või hoopis kosmoselennust innustavaid kõnesid pidav kindral, seda Shiro ei tea. Küll aga tundub talle, et selles tüdrukus oli midagi huvitavat, midagi teistsugust ja et isegi kindrali kõned hakkavad mõistlikumad tunduma. Võibolla ehk siiski...

Gainaxi debüüt tegi nad korraga kuulsaks ja kurikuulsaks. Kaheksasada miljonit jeeni kahetunnise anime-filmi peale kulutada on juba iseenesest suur risk. Kaheksasajamiljonise animega kinodes üsna leige vastuvõtu osaliseks saada on aga paras põrumine. Ent selle kaheksasaja miljoni jeeni eest anti rahastajatele vastu film, mis oma animatsiooni sujuvuse ja hingematvalt detailsete taustadega teeb ka pea kakskümmend aastat hiljem ikka veel paljudele silmi ette. Kogu animaatorite vaev ja stsenaristi mõttetöö on ekraanil kui peegel inimese olemusse. Ekraanil või mitte, igaüks püüdleb selle poole, mis tema arvates teeks ta rahulolevaks, ehk isegi pisut õnnelikuks. Õnneks saame me poole pealt oma valikut muuta – nii mitu korda, kui tahame.

Per aspera ad astra.