1997. aastal valmis "To Hearti" nimeline ero-ge ehk täiskasvanutele mõeldud arvutimäng, mis nautis tohutut edu ja innustas ka teisi mängufirmasid sarnaseid looma.

Kerime kaks aastat edasi.

Pärast seiklusi mängukonsoolidel ja „lastele sobiva“ versiooni väljastamist arvutile jõudis "To Heart" interaktiivselt meediumilt lõpuks ka telepurki. Edu jäi siiski oodatust tagasihoidlikumaks, kuna mängu lõpmatuseni ketranud otaku’de jaoks oli anime-versioon nende lemmikust liialt erinev. Aga asugem parem asja juurde.

Nimeta linna nimeta äärelinnas elab nimeta koolis käiv noormees nimega Hiroyuki, kes jääks iga päev kooli hiljaks, kui hommikuti ei käiks teda äratamas Hiroyuki parim sõber Akari. Koos klassivenna Masashi ja kooliõe Shihoga elavad nad täiesti tavalist elu. Kuni...

Ilmselt kuni elu lõpuni. "To Heart" on anime, kus ei toimu praktiliselt midagi peale igapäevajuhtumiste ühe jaapani kooliõpilase elus – avaaktuse, kontserdilkäigu, spordipäeva, kultuurifestivali, koos eksamiks tuupimise, jõulupeo ja muude täiesti tavaliste asjade. Igav, kas pole? ...ei ole, tegelikult. Südantsoojendav hoopis. Ja mõnusalt rahulik. Ja natuke naljakas. Ning kõike seda piisavalt parajas koguses, et näiteks taastada pärast pikka ja väsitavat päeva kadumaläinud harmooniat. Laitmatu animatsioon ja lausa veatult joonistatud tegelased ning pastelne (isegi kui mitte alati pastelsetes värvides) ümbrus ainult aitavad lõdvestavale atmosfäärile kaasa.

Puudu on ainult muusika. Just see mõte käis mul peast läbi päev pärast viimase, kolmeteistkümnenda osa vaatamist. Ja nii ma hankisin endale mitte just kõige seaduslikumal viisil "To Hearti" ava- ja lõpu-muusikapalad. Tüüpiline j-pop küll, kuid ikkagi – hakkab külge nagu kevadine nohu. Ja nohuga pole üldse nii lõbus ringi käia, kui näiteks „Feeling Hearti“ ümisedes.

Tegelik elu pole kunagi varem olnud nii muretu ja täiuslik. Ja ega vist saagi olema.