Kuigi kirjutamise hetkeks on „Macross Zero“ viimane, mis „Macrossi“ seeriatest on ilmavalgust näinud, on ajaliselt tegemist eellooga kõikidele „Macrossidele“. Nimelt maandus 1999. aastal Maale hiiglaslik kosmoselaev- tulevane laevuke nimega „Macross“ animest „Super Dimensional Fortress Macross“, mis omakorda on esimene kogu seeriast. Kosmoselaeva Maale langemine aga paiskab inimkonna verisesse sõtta, milles võitlevad isolatsionistid (Anti-UN) ja unionistid (UN). Just selle sõja keerisesse on paisatud „Macross Zero“ kangelased.

Esimene asi, mis „Macross Zero“ puhul kindlasti silma hakkab, on visuaalne külg. Tegemist on kõige ilusama animega, mida minu silmad on iial näinud. Kõik on võrdselt ilus- taustad, masinad, loodus, lahingud, tegelased. Tegemist on äärmiselt osava arvutigraafikaga, millele kahedimensioonilised taustad ja tegelased sujuvalt külge haakuvad. Kõigepealt rõõmustatakse vaatajaid esmaklassilise õhulahinguga. Lausa üllatav, millistele detailidele on tähelepanu pööratud; näiteks lennuki turbiinidest väljuvad heitgaasid panevad õhu õrnalt värelema; päikesepaiste lööb kõik kuldseks, pilve peale paistev vari vibreerib ja nii edasi. Ka ülejäänud anime jätkab samas tempos- olgu tegemist siis võitlussteenide, loodussteenide või hoopiski tegelastega- kõik on kaunis. Pole ka ime, sest ühte osa tehti „Zerol“ üle poole aasta, jättes animaatoritel viimistlustööks enam aega kui tingimata vaja.

„Zero“ peategelane on noor UN-i piloodihakatis Shin, kelle lennuk lastakse ühe kena lõunamere saare läheduses alla. Polegi nii hull, kui esialgu tundub, jalad-käed jäävad terveks ja noormees satub sini-sinise ookeani keskel olevale lopsaka troopilise taimestikuga saarele, mis on loomulikult täis kenasid kohalikke vastassoo esindajaid- sealhulgas ka Sara, hõimu preestrinna. Teisisõnu- parim koht, kus end alla tulistada lasta ja pärast rannal päikese käes peesitada, kokteile nautida ja reggaet kuulata. Aga elu pole kunagi nii lihtne ja selle väikese saladusliku lõunamere saare saladus toob peagi kohale mõlemad vaenupooled. Algab lahing saare pärast ja loomulikult jäävad sellele jalgu kohalikud elanikud... ja Shin.

Minu jaoks oli „Zeros“ huvitavam tegelikult kultuuride kokkupuute alamteema. Primitiivne ja looduslähedane kultuur oma palmihüttide ja kummaliste pulmakommetega versus hallid sõjalaevad, suurlinnad, liialduseni küündiv uudishimu ja kiired lahinglennukid. Lühidalt, kahe täiesti erineva kultuuri kokkupuude. Muidugi pole mõeldav, et tänapäeval on kusagil avastamata saareke, nii et kontakte on ka varem olnud- kuid praegusel hetkel muutuvad need intensiivsemaks kui kunagi varem.

On üks asi, mis „Macrossi“ puhul alati võib kindel olla. Anime on mingil määral seotud lauluga. Ka „Zero“ ei ole sellest erinev- laulul on üsnagi tähtis kõrvalosa. Mis muidugi tähendab, et animes aeg-ajalt lauldakse, ning seda tehakse hästi. Seekord on valitud vaiksemad, tagasihoidlikumad laulukesed, mis jäävad pigem taustale. Sellest hoolimata silitavad nad kõrvu.

Kogu süžee on huvitav ning kaasakiskuv. Kuna anime jagunes kahe ja poole aasta peale, oli see tegelikult üsnagi frustreeriv, sest järgmist osa pidi pikisilmi pool aastat ootama. Kuid lõppkokkuvõttes oli see ootamist väärt. Hästi kujutatud inimestevahelised suhted, korralikult väljaarenenud suhted, mittestaatilised tegelased ja loomulikult vägagi pingelised võitlussteenid. Boonusena figureerib animes tähtsal kohal ka „Super Dimensional Fortressist“ tuntud Ray Focker, kes on noorem ja osavam kui kunagi varem ja on üldiselt meeldiv lisand.

Kaunilt teostatud, hea looga ja huvitavate tegelastega anime - nähtus, mida ei tasu vaatamata jätta.