"Macross" on üks tuntumatest animeseeriatest, millel on koos „Gundami“ ja „Dragonballiga“ suur osa anime populariseerimiseks nii Jaapanis kui ka läänemaailmas. „Super Dimensional Fortess Macross“ (lühendatult niisiis "SDF Macross") on seeria esimene osa, valminud 1982. aastal.

Maale langenud hiiglaslik kosmoselaev ajas inimkonna kaosesse ja sõtta, kuid 2009. aastaks on olukord uuesti kontrolli allsaadud, Maa ÜRO juhtimise alla ühendatud ning ka laev - mille nimeks ongi “Macross” - remonditud. Just siis, kui värskelt töökojast tulnud laevuke katsetuslennule saadetakse, ründab Maad ootamatult rass nimega Zentradi ning värskelt valminud "Macross" satub lahingusse ning seejärel - 56 000 tsiiviilisikuga pardal - planeet Pluto lähedusse. Pidevalt zentradide rünnaku all olles, peab ta võtma ette pika rännaku tagasi Maale. Ja seal probleemid alles algavad.

Kõigepealt peaks mainima, et „SDF Macross“ on vana anime. Aastanumbriks on 1982: arvutianimatsioon oli tollal olematu, animegi alles lapsekingades. Seega - säärast animatsiooni kvaliteeti ja detailirohkust, nagu me tänapäeval ootame, pole mõtet lootagi. Täpsemalt väljendudes - „SDF Macross“ näeb enamiku ajast kole välja. Mõnikord lausa jube ning vahel harva, nii vahelduse mõttes, talutav. Siiski, "kole" on sõna, mis seda seeriat nähes kõige sagedamini meenub. See kehtib nii tegelaskujude animatsiooni (erinevaid näoilmeid vähe, näod lohakalt joonistatud ja koledad), märulistseenide (hüplikud, halvasti joonistatud) kui ka üldise tausta kohta.

Muusikaline taust on sama jube. Algus- ja lõpulaule laulab jaapanlane, kes suudab jätta endast keskealise paksu ja kiilaka mehe mulje. Tugeva heroilisuse ja paatosega laulud laulukesed olid mulle tugevalt vastumeelsed. Ülejäänud - tihti korduv orkestrimuusika. Ei midagi erilist, kuigi taustaks sobib. Sama võiks öelda ka tegelaste, eriti zentradide, häälte kohta. Inimkonna esindajate hääled on meeldivad. Ühe peategelase Lynn Minmay poolt esitatud laulud paitavad kõrvu, ehkki korduvad samuti üleliia tihti. Samas on zentradide häälte jaoks loodud eriline kajaefekt, mis muudab need ebameeldivaks ja ebaloomulikuks.

Paistab, et nagu palju muud, aeguvad paraku ka animed. Tsipa üle 20 aasta tundub anime jaoks liiga suur vanus olevat. Arvatavasti oleks ka „SDF Macross“ ajaloo prügikasti lennanud, kui poleks olnud ühte asja, mis ta heaks ja siiamaani meeldejäävaks tegi - süžee on küünlaid väärt. Selle nimel võib üle elada nii kohutava animatsiooni kui ka jubeda muusika. Süžee on piisavalt hea, et seda animet pole siiamaani unustatud, mis omakorda on tinginud suure hulga järgede loomise, millest uusim on kirjutamise hetkel „Macross Zero“.

„SDF Macross“ on küll ulmeanime, kus suured robotid omavahel mõõtu võtavad, kuid lisaks tavapärasele kangelaslikkusele ning vapratele sõduritele, kes vahvasti ülekaalukat vastast sadade viisi parimatele jahimaadele saadavad, on „Macrossis“ ka midagi muud. Kõigepealt vastased - zentradid. Inimestest kaheksa korda pikemate kehadega humanoidne rass, kellel on ainult üks oskus - sõdida. Kohates “Macrossi” pardal olevaid tsiviilisikuid ning tutvudes sellise huvitava nähtusega nagu “kultuur” (mis hõlmab näiteks laulmist ja tantsimist, televisiooni, meeste ja naiste vahelisi suhteid jne jne), satuvad zentradid segadusse ning ei oska olukorrale õigesti reageerida. Lühidalt - leiab aset nähtus nimega "kultuuriline assimilatsioon", mis hakkab mõjuma zentradide laevastiku moraalile ja võitlusvõimele. “SDF Macrossis” on see hästi välja mängitud, olles piisavalt reaalsuse piiril, et usutavana mõjuda, ning piisavalt huvitav, et tähelepanu köita.

Teine tugev külg on peategelased - pooleldi vastu tahtmist piloodiks saanud Ichijou Hikaru, noor lauljahakatis Lynn Minmay ja “Macrossi” taktikaline ohvitser Mika Hayase. Nende kolme vahelised suhted või õigemini Hikaru suhted ülejäänud kahega annavad “SDF Macrossile” sügavama sisu. Tavalise haaremianime raamidest väljuv inimeste käitumist, motiive ja mõttemaailma uuriv armastusdraama annab "SDF Macrossile" palju juurde. Tegemist ei ole mitte pastakast välja imetud ja sisutäiteks lisatud lookesega, vaid kaasakiskuva ja paeluva jutustusega. Seejuures on jutustuses tõepära: Hikaru käitub aeg-ajalt nagu tõeline mühakas, mitte kui eeskujulik superkangelane; Hayase kartus suhete ees on hästi välja mängitud ja ära põhjendatud; Minmay lolitalikkusega segatud naiivsus tundub samuti usutav.

Ainus negatiivne külg selle kõige juures on Minmay liiga suur pealetükkivus oma laulude esitamisel. Tema leivanumbriks tundus olevat suvalisse kohta või suvalisele üritusele sisse tükkida (tõsi, kutsutult) ning koheselt teatada: “Nüüd ma laulan teile.” Tihti tundus see sobimatuna ning tema poolt ebaviisaka käitumisena.

Sama kehtib ka kõrvalliinide ja –tegelaste kohta. Olgu siis tegemist zentradide spioonidega, armastuslooga Maa ja Zentradi pilootide vahel või suvalise teise kõrvalliiniga. Mõnikord koomilised, mõnikord kurvad, mõnikord lihtsalt armsad - lühidalt öeldes, hästi tehtud.

“SDF Macross” jaguneb tegelikult kaheks erinevaks osaks, teine osa toimub kaks aastat peale esimest. Isiklikult pakkus mulle isegi rohkem teine pool, kus oli vähem võitlusi ja rohkem tähelepanu pöörati tegelastele ja nende omavahelistele suhetele. Kahjuks ei saa ma sellest täpsemalt rääkida, kuna see oleks liiga suur spoilerdamine. Aususe huvides võiks siiski mainida, et laastava mõjuga sündmused lahenesid liigagi valutult ning suuremate kaotusteta.

Viimast võiks öelda ka laev “Macrossi” kohta. Oma pikal reisil Plutolt Maale sattus laev pidevate rünnakute ohvriks, kandes aeg-ajalt päris ränki kaotusi. Siiski ei tekkinud kordagi olukorda, kus oleks tekkinud puudus pilootidest, hävitajatest, varuosadest või sellise hiiglasliku kosmoselaeva parandamiseks vajalikest materjalidest. Rääkimata toidumoonast meeskonnale ja 56 000-le tsiviilisikule, kes pardal viibisid. Sellest tekib tunne, et hoolimata suurtest kaotustest ei olnud see reis eriti ohtlik ning meenutas pigem jalutuskäiku pargis. Tundub, et päris kõike ei saa… Eelmainitu on siis minu tõrvatilgaks meepotis selle muidu toreda anime juures.

Lõpetuseks - kuigi joonistusstiil on tõesti jube, kaalub hea süžee selle siiski üle ning lõppkokkuvõttes on tegemist täiesti hea kosmoseseebiga.