Laev „Silvana“ liigub kõigi tormide esiemas. Trossid on viimase piirini pingul, unnates elu eest ja kere peab vaevu-vaevu vastu. Torm paisub iga sekundiga üha suuremaks ja metsikumaks. Laeva järel liigub trossi otsas väike lennukilaadne asi, nähtavasti luurelaev - „vanship“. Viimasest üritavad vaatlejad meeleheitlikult leida vastase laevastikku ja napilt enne tagasitõmbamist see neil õnnestub. Suure laeva kahurid pauguvad ja üks vastaste laev - tormi tõttu vaevu nähtav- hakkab alla vajuma. Kahurid pauguvad veel kord ning „Silvana“ taganeb, jättes vastased tormi kätte ja teadmatusse sellest, mis neid üldse tabas.

Nii algab üks selle aasta meeldivamaid üllatusi, „Last Exile“. Siin oleks sobilik mainida, et laev ei liigu mitte merel, vaid õhus. Nimelt on „Last Exile“i laevad hiiglaslikud õhulaevad, varustatud nii suure meeskonna kui ka piisava arvu suurtükkidega. Õhus liiguvad nad aine „claudia“ abil, mis nähtavasti võimaldab neil edukalt gravitatsiooni eirata. Ja juba esimese osa lõpus rõõmustatakse meie silmi suurejoonelise lahinguga, kus kaks suurt laevastikku omavahel arveid klaarivad. „Last Exile“i iseloomustamiseks sobib vast kõige paremini sõna „steampunk“- armastus aurumasinate, hammasrataste ja muu liikuva mehhaanilise kaadervärgi vastu. Vahepeal tuleb seda animet vaadates tunne, et ma olen jälle väike laps, kes ahnelt neelab Jules Vernei romaane.

Suured õhulaevad, väikesed „vanship“id, suur torm, mis maailma kaheks jagab, kõrgemat tehnoloogiat omav ja põhimõtteliselt maailma kontrolliv organisatsioon Gild, mille eesotsas seisab üks kõige halvemaid ja kõige suurema südametunnistuse defitsiidiga pahasid Delphine, keda minu silmad veel animes või ka mujal kohanud on. Teisisõnu, juba maailm, milles tegevus toimub, on vaatamist väärt.

Selles maailmas tegutsevadki „vanshipi“ piloot Claus ja tema navigaator Ravey. Mõlemad on alles noored ja kogenematud, kuid sellest hoolimata oma ülesannete tasemel. Nimelt on nad osa organisatsioonist, mis tegeleb posti kohaletoimetamisega. Ei-ei, nende ülesandeks ei ole hoolitseda selle eest, et igal hommikul oleksid postkastis ajalehed. Pigem tegelevad nad ohtlike kirjadega - näiteks väikese „vanshipga“ surmapõlgavalt suure lahingu keskele lennata vaid selleks, et posti ära vedada, ei ole just ülesanne tavalise postiljoni jaoks. Igatahes, nii nad elavad oma "rahulikku" igapäevast elu, kuni nad saavad endale poolkogemata saadetise, mis osutub neile ülimalt eluohtlikuks ja saadab nad suurte seikluste keerisesse.

Ma alustan oma ülevaadet natuke ebatraditsiooniliselt, võttes kõigepealt vaatluse alla „Last Exile“i visuaalse poole. Nimelt on see asi, mis esimesena silma jääb ning mis on ka selle anime üheks tugevaimaks küljeks. Kõigepealt, nagu juba mainitud - õhulaevad ja "steampunk". Lisaks huvitavale ideele pakub see kunstnikele võimalusi oma fantaasia liikvele lasta ning tulla välja ülikenade stseenidega kas sõdivatest või siis lihtsalt ringi liikuvatest laevukestest. CGI-ga on palju vaeva nähtud ning tulemus on kohe kindlast väga nauditav. Eraldi vääriks kiitust ka suur torm, mis näeb tõesti hirmus ja tuuline välja. Tegelaskujud on selle eest küllaltki standardsed, kuid sellest hoolimata silmarõõme pakkuvad. Ainult põhipaha Delhpine püksid suudavad tekitada tunde, et neiukesel on probleeme rasva kogunemisega tema puusapiirkonda.

Kuid „Last Exile“ ei paku ainult visuaalset naudingut - kaugel sellest. Ka süžee on väga hea. Claus ja Ravey, noored lendurid, üritamas teha seda, millega ei saanud hakkama nende isad - lennata „vanshipiga“ läbi suure tormi. Sündmused aga tihti ei lähe, nagu loodetud... Üldiselt on süžee piisavalt tempokas ning samas ka alati huvitav, et jääda järgmist osa ootama ning see oli üks vähestest animedest, mille puhul oli mul tõeliselt kahju, et see lõppes.

Kokkuvõttes - tõeliselt hea kraam, väärib vaatamist.