Nii võiks see olla.

Rõõmsameelne ja teotahteline 11-aastane plikatirts Shiina külastab suviti oma vanavanemaid, kes elavad Jaapani rannikuvetes asuval saarel. Ühel ilusal suvepäeval, supeldes sealsetes vetes, kohtub Shiina meresügavuses kummalise meretähekujulise olendiga, kes küll sõnagi ei räägi, ent on sõbralik ja abivalmis. Shiina võtab olendi enda juurde elama ja paneb talle nimeks Hoshimaru. Hoshimaru oskab muuta oma kuju ja isegi lennata. Suve lõppedes pöördub Shiina tagasi koju, kus elab kahekesi koos lendurist isaga. Shiina ema elab juba aastaid perekonnast lahus, ent isa armastab Shiinat väga ning kannab tema eest hästi hoolt. Peagi algab uus kooliaasta - Shiina kui suhtlushimuline tüdruk läheb meelsasti kohtuma vanade ja uute sõpradega. Koolis õpib ta palju huvitavat ja sõpradega võtab ta ette lõbusaid üritusi. Shiina ja Hoshimaru elavad kooliaasta jooksul läbi põnevaid seiklusi, omandades hulga kasulikke teadmisi. Ehkki vahel juhtub nii mõndagi kurba, ei ole sõbra toetav käsi kunagi liiga kaugel ning üheskoos ületatakse kõik raskused. Ja kui nad ei ole surnud, elavad nad kõik koos õnnelikult aegade lõpuni.

Nii ei ole.

Shiina sõbruneb tõepoolest juhuse tahtel Hoshimaruga, elab tõepoolest õnnelikult koos oma isaga ja kohtub tõepoolest uute inimestega. Shiina on tõepoolest rõõmsameelne ja teotahteline plikatirts, kes ei lase raskustel endast võitu saada ja aitab alati ka endast õnnetumaid. Niipalju oli eelnevas tõtt. Kõik muu aga unustage ära. Tere tulemast tõelisse maailma.

Tõelises maailmas on igaüks alati üksi ja enda eest väljas. Tõelises maailmas kannavad kiskjad leebet naeratust. Tõelises maailmas lüüakse maaslamajat. Tõelises maailmas tasutakse heateo eest kurjaga. Tõeline maailm on halastamatu. „Narutaru“ tegevus toimub tõelises maailmas.

Peagi avastab Shiina, et ta ei ole ainuke kooliealine, kes on endale leidnud ebamaise kaaslase. Tegelikkuses on selliseid neiusid ja noormehi palju ning nende käsutuses on väga erinevate võimete ja välimusega dragonete, nagu Hoshimaru sarnaseid olendeid kutsutakse. Enamik sellistest noortest on oma dragonetidega vaimses ühenduses, omalaadses sümbioosis, ning suudavad neid ka suurte vahemaade tagant juhtida. Shiina seda ei suuda, vaid peab Hoshimarut pelgalt oma sõbraks ja kaaslaseks. Enamik tema saatusekaaslasi aga kasutab dragonete vahenditena oma eesmärgini jõudmisel ehk, lihtsalt öeldes, relvadena. Tegemist on relvadega, millel on pea ettearvamatu jõud ja mille vastu moodne sõjatehnika on võimetu. Ehkki sõbralik ja siiras Shiina ei soovi kellegagi tüli, läheneb vääramatult hetk, mil valikuid on alles jäänud vaid üks.

„Narutaru“ tegevustiku põhjalikum lahkamine oleks karuteene nii nendele, kes pole seeriat veel vaadanud, kui ka nendele, kel juba arvamus olemas. Sestap piirdun lihtsalt tähelepanekuga, et see on seeria, mis pealiskaudsetele vaatajatele võib tunduda igav ja pikaldane, põhjalikele süvenejatele aga häiriv ja masendav. Ehkki kuulun viimaste kilda ja toitsin „Narutarut“ vaadates rikkalikult endas üha süvenevat sügismasendust, ei kahetse ma ühtegi seeriat vaadates veedetud hetke. Mõned laused ja kaadrid jäid mu meelde veel kauaks tiirlema. Võimalik, et paljude vaatajate jaoks on seeria aeglane tempo, summutatud õhkkond ja järeleandmatu depressiivsus liig, ent väärtustan seeria autorite otsust mitte teha mugavaid kompromisse, jutustada oma lugu ausalt ja halastamatult.

Seeria põhineb Mohiro Kitou populaarsel mangal, mille inglisekeelse väljaande kirjastuselt „Dark Horse“ võtsin endale kindlalt nõuks hankida. Juba ammu ringles otakude seltskonnas lugusid manga liigsest vägivaldsusest ning seetõttu lääne turu tarbeks teostatud põhjalikust tsensuurist. Olles tsenseerimata mangale paar põgusat pilku heitnud, võin kinnitada, et anime puhul on loobutud on vere ja vigastuste nii ohtrast otsesest kujutamisest, samuti ei liigu naistegelased enam sama sageli eevaülikonnas ringi. Vägivald ise kogu ma võikas hiilguses, nii füüsilisel kui vaimsel kujul, on aga alles. Siin ilmnebki see, mis teeb „Narutaru“ minu meelest eriliseks. Mõni väetim seeria läheks mugavat teed, ehitades ennast vägivallale ja näidates seda atraktiivses valguses. Vägivald „Narutarus“ on šokeeriv, eemaletõukav, samas loomulikult ja usutavalt süžee juurde kuuluv.

„Narutaru“ väline vorm on lühidalt öeldes piisav. Animatsioon on esimestes osades kohati lausa suurejooneline, ent enamikus osades on tegelaskujude liikumine vaoshoitud ning ümbritseva keskkonna detailsus napp. See aga ei tule seeriale sugugi kahjuks, vaid vastupidi. „Narutaru“ maailm üllatab oma igapäevasusega. Kui tüüpilises üleloomulikke ja jubedaid sündmusi sisaldavas animes rõhutatakse sündmuste üleloomulikkust ja jubedust võimalikult ülepakutud dramaatikaga, s.t sähvivate välkude, pimedate varjude, kõikematva udu ja pseudogootiliku riietusega, siis „Narutaru“ näitab koledusi, mis sünnivad päise päeva ajal kõige tavalisemates kodudes, koolides ja mänguväljakutel. Minimaalne taustamuusika annab seeriale kaalu ja pinget, ent ei tüki kunagi esile, algusmuusika (ja klipp üldse) seevastu on kõige järgnevaga teravas vastuolus.

Ehkki lubasin süžee ümberjutustamisest hoiduda, julgen siiski lisada, et „Narutaru“ maailm väärib ka teist ja miks mitte kolmandat seeriat, sest napid 13 osa ei suutnud nii rikkalikku allikat ammendada. Vastupidiselt oma paremale äranägemisele luban, et kui see teoks saab, olen kohal.

Nagu lugeda võis, olen „Narutaru“ suhtes neetult subjektiivne. Ükski anime pole mind veel sel kombel rahutuks muutnud ja seda ei suuda ma andestada. „Narutaru“ on julm, ebaõiglane ja halastamatu.

Tere tulemast tõelisse maailma, Vabarnamees.