Kujutage ette olukorda, kus kahte armastajat lahutab nii aeg kui ka ruum ning pole tõenäoline, et nad enam kunagi teineteist näeksid. Nimelt liitub tüdruk, Mikako, tähtedevahelise laevastikuga, poiss, Noboru, aga jääb koju. Mida kaugemale laevastik Maast liigub, seda kauem võtab aega nende ainsa suhtlemisvahendi, e-maili, teisele osapoolele jõudmine. Füüsikaseadused - valguse kiirust kommunikatsioonivahendid ületada ei suuda ja seega, mida kaugemale teineteisest nad liiguvad, seda kauem võtab ka meilimine aega. Ulatudes viimaks pea üheksa aastani, enne kui teine kirja lugeda saab.

Kõigepealt oleks sobilik öelda vast paar sõna selle anime autori, Shinkai Makoto, kohta. “Hoshi no Koe” näol ei ole tegemist mõne animestuudio loominguga, vaid peaaegu täielikult ühemeheprojektiga. Shinkai Makoto tuli 1999. aastal välja lühifilmiga "Kanojo to Kanojo no Neko" (tõlkes “Tüdruk ja ta kass”), mis pälvis üsnagi positiivset vastukaja ning võitis ka paar auhinda. Edust tiivustatuna alustas Shinkai Makoto järgmise anime tegemist ning selleks saigi “Hoshi no Koe”. Tõsi küll, siin ta enam päris üksida ei tegutsenud, kuid peaasjalikult on tegemist siiski tema tööga, välja arvatud laulja, Mikako seiyuu, muusika ning veel paar pisiasja.

“Hoshi no Koe” on kaasakiskuv - Mikako ning Noboru armastuslugu on meeldivalt esitatud. Kiidusõnu tuleb öelda ka seiyuude häälte kohta - need on tõeliselt nauditavad ning sobivad neile kahele. Tõsi, OVA on ainult 25 minutit pikk ning see seab piirid nii tegelaste arengule kui ka üldisele tempole - anime areneb üsnagi kiiresti, rahulikku hetke pole. Tihti on aega kokku hoitud ka natuke sobimatute asjade pealt: nii tuleb noorte omavahelise kirjavahetuse või ajalehepealkirjade (millega seletatakse tagamaid) lugemiseks vajutada “Pause” nupule ning need korralikult läbi lugeda - muidu tekst lihtsalt välgatab silme eest.

Samas on kogu süžee keskendunud Mikako ja Noboru suhetele. Teisi tegelasi lihtsalt ei ole, mis omakorda ei lase tekkida häirivatel kõrvaltegelastel ning hoiab vaataja tähelepanu vaid olulisel. Ning nagu ma juba mainisin, on nende lugu tõeliselt hästi esitatud.

Animatsiooni võib “Hoshi no Koe”s jagada kahte ossa: arvutigraafilised taustad ning käsitsijoonistatud tegelaste animatsioonid. CG on tõeliselt suurepäraselt tehtud ning imekaunis, harva, kui sellist pilti näha saab. Olgu siis tegemist stseenidega Maal, Marsil, kosmoses või võõrastel planeetidel, kõik on vaid silmarõõmu valmistav. Tõsi, mecha-disain on küllaltki standardne, kuid sellest hoolimata hästi teostatud. Just loodusstseenid ning linnamaastikud on tegelikult need, mis muudavad “Hoshi no Koe” kauniks.

Kahjuks ei saa sama öelda tegelaste animatsiooni kohta. Nii Mikako kui ka Noboru tegelaskujudest paistab amatöörlikkus kaugele välja ning mul on tunne, et isegi baka.ee “Omaloomingu” foorumis saaks Shinkai Makoto nende eest pälvitud kriitika osaliseks. Mõnikord kipuvad nurgelised, kandilised, ebaproportsionaalsed ja ebaloomulikes asendites paiknevad tegelased meelde tuletama meie endi amatööride “suursaavutusi”. Eriti selgelt tuleb vahe välja siis, kui võrrelda tegelasi ning taustu. Siiski vähemalt ühes valdkonnas tuleb Shinkai Makotole au anda - silmad. Need on tihtipeale meeldivalt väljendusrikkad ja tõstavad üldmuljet tsipa kõrgemale. Kusjuures, eriti lõpupoole suudab kaasakiskuv süžee ka kehvasti joonistatud tegelased seljatada ning nad ei tundu enam nii häirivad.

Muusika on üks asjadest, mida Shinkai Makoto ise ei teinud. Rahulik klaverisaade, mis enamikku animet saadab, sobib sinna. Kuid ei jäta mällu suuremat märku. Taustamuusika, mis tõesti rohkemat kui need paar rida ei vääri.

“Hoshi no Koe” on meeldiv üllatus, mis on hästi teostatud. Usun, et mitte kellelgi ei jookse selle vaatamise peale kulutatud pool tunnikest oma elust mööda külgi maha.