Hiinas sureb seitsmeteistkümnes Sokani imperaator ning troonile peaks tõusma tema poeg. Kuna aga viimasel kaasa puudub, tuleb see alles otsida. Üle Hiina kuulutatakse välja konkurss, et valida tulevasele imperaatorile sobiv abikaasa. Ka maatüdruk Ginka otsustab, et just tema on sellele kohale nagu valatud - eriti siis, kui ta kuuleb, et kohaga käib kaasas kolm toidukorda päevas. Juhtub, et ka tüdrukuid välja valiv ametnik on Ginkaga nõus, ning nii asubki noor tütarlaps teele pealinna poole. Abielu ei toimu siiski kohe, vaid enne koolitatakse Ginkat koos teiste kandidaatidega, et teha temast imperaatorile sobiv abikaasa. Siiski ei ole asjad nii lihtsad, kui esialgu tunduda võib. Paleeintriigid, palgamõrtsukad ja Lõuna-Hiinas jõudu koguv mäss ähvardavad Ginkat ja teisi õpilasi.

Ginkat esmakordselt nähes tekkis mul tugev déja vu tunne. Pärast umbes viit minutit vaatamist tuli mulle meelde teine nimi - Kiki, Hayao Miyazaki “Kikis Delivery Service”i peategelane. Ginka tundub olevat temast pea üks-ühele koopia - samasugune väljanägemine, sarnane iseloom, lihtsalt erinev taust. Üldse meenutab joonistusstiil kuidagi kahtlaselt "Ghibli" varasemat loomingut, mis muidugi iseenesest ei ole paha asi. Kahjuks ei ole suudetud järgida ülejäänuid nimetatud stuudio teostele omaseid tunnuseid, nagu head süžeed, meeldivat õhkkonda ning lihtsalt vaatamisnaudingut.

“Like the Clouds, Like the Wind” jaguneb tegelikult kaheks osaks. Esimene on Ginka õppimas imperaatori kaasaks. Teine pool on – üllatus, üllatus – Ginka imperaatori kaasana. Kusjuures, esimene pool on üllatavalt hästi välja tulnud. Ginka, kes on maalt tulnud ning esimest korda suurlinna näeb; Ginka, kes oma vahetu ja otsekohese käitumisega sümpaatse mulje jätab ning Ginka, kes pidevalt igasugustesse tobedatesse olukordadesse satub. Tema käitumine meelitas minust nii mitmeidki naeruturtsatusi välja ning ma hakkasin juba arvama, et tegemist on päris meeldiva animega.

Siis tuleb teine pool. Äkitselt hakkab riigi lõunaosas möllama mäss, sest kahel mehel oli igav ning nad otsustasid natuke lõbutseda. Kogunud enda ümber mingi ime läbi suure sõjaväe, hakkavad nad tee peal linnu vallutades pealinna poole liikuma. Miks või kuidas, ei saanud vähemalt mina aru. Igavus võib muidugi motiiviks olla, kuid puhtalt selle pärast. Samas ei pöörata neile suuremat tähelepanu, tegemist tundub olevat lihtsalt järjekordse pealinna poole marssiva võiduka armeega. Igapäevane nähtus.

Teises pooles kasvab äkitselt ka tempo. Varem mõistliku tempoga edasi liikunud lugu võtab äkitselt pöörded üles ning hakkab kappama kui hulluks läinud hobune. Hobuse ratsanik, loogika, aga ei pea sõidule vastu ning kukub poolel teel maha. Tegevus muutub liigselt kirjuks, tegelased hakkavad äkki natuke kummaliselt käituma ja kõik toimub liiga kiiresti. Lisaks saabub lõpp üleliia järsku ning ühele kohale, mis minu arust pidi filmi kliimaksiks olema, ei ole piisavalt tähelepanu pööratud.

Lõppkokkuvõtteks - silma järgi tundub olevat justkui "Ghibli" toodang, kuid sisusse süüvides see tunne kaob. Vaatamist väärt, kuid mitte nii hea.