Maagiat seostatakse tavaliselt suuri tulepalle loopivate särtsakate preilide, habetunud vanameeste ja loomulikult draakonitega. Teisisõnu, ilusad eriefektid, suured kahjustused ning tihtipeale ka mõni nürivõitu mõõgamees ja malbe haldjaneiu.

“Mahou Tsukai ni Taisetsu na Koto” (teie lahkel loal edaspidi lihtsalt “Mahou Tsukai”) võtab endale julguse sellest stambist erineda - ja kuidas veel. Sealne maailm sarnaneb kahtlaselt meie omaga - autod, metrood, supermarketid, arvutid, lennukid ja muud meiegi igapäeva elu täitvad esemed. Ainus vahe reaalse maailmaga on, et inimeste seas elavad maagid. Mitte habetunud vanaonud või nappides liibuvates rõivastes siredad näitsikud, vaid tavalised inimesed, kellel juhtumisi on maagilised võimed ning kes maagiat inimeste hüvanguks kasutavad.

Loo peategelane on Kikuchi Yume, 17-aastane maagiõpilane, kes tuleb Tokiosse oma oskusi täiendama. Tuleb mainida, et tal puudub täielikult komme kanda kummalisi pikaksveninud supeltrikoo moodi kostüüme ning eriti lärmakas ta ka pole. Pigem on tegemist sümpaatse, vaiksevõitu, heasüdamliku ning natuke endassetõmbunud neiukesega, kes ennast suurlinnas veel eriti hästi ei tunne. Teisisõnu, juba ainuüksi peategelase pärast tasub seeriat vaadata. Paar sõna võiks öelda ka teise peategelase, Kikuchi õpetaja kohta - poole kohaga maagiaõpetaja, poole kohaga salsabaari omanik. Sama vaikne ning viisakas kui Kikuchi, inimene, kelle elus paistab olevat toimunud mingi traagiline sündmus, ja viimaks inimene, kes on ilusaks joonistatud - nagu ka enamik muid “Mahou Tsukai” tegelasi.

Sõnaga "maagia" ei seostu tavaliselt sõna “bürokraatia”, ent “Mahou Tsukai” tänapäevases maailmas vohab viimatimainitu jõudsalt. See on vähemalt minu jaoks meeldiv lisapala - terve büroohoonetäis bürokraate reguleerimas maagide igapäevaseid toimetusi. Kui sa tahad, et maag sinu heaks midagi ära teeks, ei tule teda mitte kullakottide või müstiliste talismanidega ahvatleda, vaid esitada avaldus - kolmes eksemplaris, palun.

“Mahou Tsukai”- vaikne, rahulik, nukravõitu. Märulit seal ei toimu, maagia kasutamine on küll kena, kuid adrenaliini üles ei pumpa. Viimase puhul on pigem põhjuseks asjaolu, et vastased või “pahad” puuduvad. Tegemist on lihtsalt Kikuchi Yume igapäevast elu kujutava sarjaga. Siiski, sõna “igav” ei saa “Mahou Tsukai” kohta kindlasti kasutada. Yume teekond maagiks saamiseni ja tema sisekonfliktid on tõeliselt meisterlikult ekraanile toodud, sundides endale kaasa elama. Päris mitmed osad naelutavad vaataja ekraani külge ning ei lase enne lõppu lahti. Inimlikud, elulised tegelased ja kaasatõmbav süžee muudab “Mahou Tsukai” üheks 2003. aasta nauditavamaks animeseeriaks.

Animatsioon on samuti meisterlik - üksikasjalikud taustad, hoolikalt välja joonistatud pisidetailid, tõeliselt kaunid päikeseloojangud. Tuleb loojate andele au anda - kuigi on kasutatud erksaid ja säravaid värve, on suudetud luua rahulik ja nukravõitu atmosfäär. Siiski, kõik ei ole täiuslik - tegelased on küll kenasti joonistatud, kuid liiguvad natuke kohmakalt ning ebaloomulikult.

Nukravõitu ja rahulikku atmosfääri rõhutab ka muusika - aeglased klaveripalad, sekka ka mõni muu pill. Eraldi on taustmuusika vähemalt kuulatav, kuid animesse sobib see suurepäraselt. Mainimata ei saa jätta ka algus- ja lõpulaule, mis rahulikku muusikat armastava kuulaja kõrvale ainult head teevad.

Kui te ei otsi verd, [i]mecha[/i]sid ning märulistseene, vaid midagi rahulikumat, on “Mahou Tsukai” teile just sobiv.