Piitsa pehmelt laksuv heli on üks nendest kenadest asjadest, mis tänapäeva multikultuurses maailmas sadat sorti pseudosadomasohhistide ekstaasi kõrgematele astmetele viia saavad, isegi siis kui masohhism, millel on seoseid ühtlasi nii techno kui ka fašismiga, on jõutud maha labastada just selliste asjadeni nagu nahkriided ja mõni pehme, kinky mänguasi. Kokkuvõtlikult võib masohhismi nimetada valu nautimiseks. Valu on midagi kirglikult erootilist nii pühapäevamasohhistide kui ka nende jaoks, kes tõesti kannatavad selle perverssuse all. Iseasi, kas kannatavad on õige ja sobiv sõna. Kes see siis naudingut vihkab? Mõni üksik ehk. Lisaks vaimsele (pseudo)valule, mis väljendub domineerimis/allumises, ent ka muid viise pidi, on masohhismi puhul üks tugevamaid mõnuallikaid just toosama julm ja inetu füüsiline valu, mis moodustabki üldtuntud sadomasohhismi (sadismi ja masohhismi segunemine).

"Aga hr acousmatique, see on ju animeportaal, mis soga te ajate?"

Tutvume Shiroshi Hajime nimelise poisiga, kes on „Koroshiya Ichi“ OVA ning algupärase manga (autoriks Yamamoto Hideo) peategelane. Manga põhjal 2001. aastal valminud täispikas mängufilmis keskendutakse aga Kakihara tegelaskujule, keda OVA algusminuteilgi näha saab – dubleerib ei keegi muu kui Ichi filmi režissöör Takashi Miike ise. Hajime on vaimselt veidike piiratud või pigem allasurutud. Koolis teda alandatakse ja pekstakse, vanemad on temas pettunud ning isegi ta lihane väikevend, ise vaevu kümnene, norib ta kallal. Pidevale vaimsele ja füüsilisele terrorile, mida Hajime nii koduste kui ka iseenda eest varjab, lisandub veel vanemate harrastus öösiti valjuhäälselt eelmainitud sadomasohhistliku seksi nautida. See kõik viib frustreerunud poisi aina rohkem ja rohkem segadusse, kuni temasse jääb alles vaid lapsik hirm.

Terve OVA vältel on Hajime hirmul, teda manipuleeritakse, koheldakse kui kõntsa, kuid samas... masohhism. Nauding, õnnejoovastus, mida ta ise ei mõista, kuid mis on sügavale temasse sööbinud ja tegutseb alateadvuses, mängib kergemeelse, naiivse lapse ihade, kirgede ja maailmaga, määrates ta edasist elu.

Hajime (koodnimega Ichi) tegelaskuju on üks lihtsamaid ja samas võrreldamatult keerulisi tegelaskujusid üldse, alludes vaid hägusalt animetes üldlevinud argpüksliku nooruki stereotüübile. Hajime mitte ei julge teha midagi, vaid ta ei suuda; teda nagu polekski olemas, üksnes ta alateadvuslik instinkt määrab ta käitumist. Sellele kõigele lisandub veel lapsikus, millele OVA rõhub läbi ilmselgete lapsepisarate. Igasugusele vägivallale, ahistamisele ning mõnitamisele vastab Ichi puhta ja skisofreense vägivallaga, väljudes kontrolli alt ja muutudes piiramatu iha ning jõuga tapamasinaks.

Lisaks Ichile on ka muid tegelaskujusid, kuid ükski neist ei paista nii väga silma kui protagonist. Näiteks Ichi klassivend, kes ta sõber näib olevat, ning ka too salapärane hr Tanabe, kes Ichil uut elu alustada aitab. Nende tegelaste kaudu väljendub aga Ichi saatuse kõige nukram pool - olla pidevalt manipuleeritud märksõna "sõprus" tähe all. On ka muid tegelasi, kuid selleks, et neid tundma õppida, on vaja juba OVAt ennast vaadata.

Jõuame nüüd lõpuks teostuse juurde, mis on samuti veidike ekstreemsem kui muud säärased. Visuaalselt on suur osa OVAst (nt Ichi mälestused) musta ja mingi teise värvi koloriitne segu, millele lisanduvad veel ülitugevate joontega joonistatud näoilmed. Detailsusaste on vägagi suur, kuigi kohati jääb mulje, et proportsioonidega on veidi mööda pandud, kas siis tahtlikult või hooletusest. Kuid värvide poolt loodud omanäoline atmosfäär on meeldiv vaheldus tavapärasele animelikule värviküllusele.

Muusikavalik on üllatavalt hea, koosnedes põhiliselt technolaadsetest 4/4 rütmidest ning triphopist, mis kõik kenasti seguneb filmi segase ja agressiivse atmosfääriga. Lisaks on eriti huvitav, kuidas lugudesse on lisatud heliefekte, nt Ichi karjumine on üsna meeldejääv. Ma pakun, et ainult mõne Jaapanist pärit noise või power electronics muusiku looming oleks seda veel paremaks muutnud.

Jõudes nüüd lõpu juurde, on „Koroshiya Ichi“ vägagi omapärane kogemus, mida kergelt ei unusta. Ichi tegelaskuju vastuolulisus koos vägivalla vaba kujutamise ning seksuaalselt küsitavate väärtushinnangutega teevad antud OVAst ühe viimase aja väljapaistvama ja samas peaaegu tähelepanuta jäänud teose. Samas ei ole ta päris igaühele mõeldud. Teid on hoiatatud.