Kui aus olla, siis ma suhtusin alguses pisut eelarvamusega nendesse kiitvatesse hinnangutesse, mis mujal “Escaflowne”ile antud. Eriti veel kuna tihtipeale liigitati seeriat romancei alla. Ma pole eriline shoujo-anime austaja ning sellest ka need eelarvamused. Kuigi see liigitus väga vale nüüd ka ei ole, pole siiski tegemist mingisuguse labase naistekaga.

Seeria küll algab üsna rahulikult ja tavaliselt - jaapani koolitüdruk Hitomi, hea jooksja, on oma pubemurede küüsi langenud. Ühel hetkel aga ilmub eikusagilt valgusesammas, draakon ja kummaline noormees, kes draakoni tapab, ning kogu asi võtab sootuks kummalise pöörde. Hitomi leiab end hoopis teistsugusest maailmast, kus sõda ja häving on igapäevased asjad ning mille taevas ripuvad kaks huvitavat taevakeha: Kuu ja Maa (mida kohalikud küll Müstiliseks Kuuks kutsuvad).

Sõjapidamise kunsti osatakse Gaeal igatahes suurepäraselt – ja suuremõõtmeliselt. Kõige kangemateks relvadeks on guymelefid (ehk lihtsalt melef-üksused), tohutusuured raudrüülaadsed robotid, kellest paljud omavad nähtamatukstegevaid keepe. Seltskonnal, kelle sekka Hitomi satub, siiski nii kõrgelt arenenud tehnoloogiat ei ole, kui välja arvata salapäraste Ispanode valmistatud guymelef, Escaflowne, mida saab juhtida vaid kuningas Van – kes aga üsna pea jääb ilma nii oma riigist kui ka kõikidest oma alluvatest. Ta ühendab oma väed (ehk siis Hitomi ja Escaflowne – kas ma juba rääkisin Hitomi võimetest? – peagi räägin) rüütel Allen Schezaariga ning asub jälitama meest, kes on kogu selle hävingu taga – oma lihast venda Folkenit.

Kuid seejärel asjad alles hakkavad toimuma. Hitomi oli juba Maal viibides tähele pannud, et tema loetud ennustused kipuvad kahtlaselt kergesti täituma. Gaeale jõudes saavad tema võimed aga dopingusüsti ning Hitomi hakkab nägema nägemusi hirmsatest sündmustest, mis üsna pea ka aset leiavad. Selline oskus on aga kõrges hinnas, kui sinu elu tänu sellele juba mitu korda päästetud on. Ning Hitomi päästab Vani (ja mitte ainult) elu mitmelgi korral. Lisaks tulevikunägemustele oskab Hitomi oma võimeid ära kasutada ka kadunud asjade leidmiseks (muu hulgas ka nähtamatute guymelefide nägemiseks) ning umbes miljoniks muuks asjaks ja elujuhtumiks. Nüüd kus ma olen enam-vähem kõik seeria sisu kohta ära rääkinud ilma “maasikaid” reetmata, võiks vaadelda pisut seda, mis “Escaflowne” tegelikult endast kujutab.

Visuaalselt on seeria tasemel – midagi vähemat ei tasugi “Sunrise”ilt oodata. Animatsioon on uue kooli animele omaselt sujuv ja guymelefide võitlusi on lausa nauding vaadata. Mainimata ei tasuks jätta seda tohutult kaunist maad, mida Gaea endast kujutab. Ning ma ei pea siin silmas kõiki neid rohelisi mägesid, vaid ka Zaibachi kogu oma vägevuses. Zaibach on niivõrd võimas koht, et seal tahaks lausa ise elada – kas ma juba mainisin, et tehnoloogiliselt on nad muus Gaeast peajagu üle – neilt pärineb ka nähtamatusrüü. Siiski jäävad nad kõvasti alla Ispanodele, kummalistele tegelastele, kes valmistasid Escaflownei, ning kelle tehnoloogilise suuruse kõrval kahvatuvad ka kõige võimsamad Zaibachi lendavatest kindlustest (ja uskuge mind – need kindlused on ühed paganama suured ja võimsad moodustised).

Igatahes nüüd jõuame tegelaskujude juurde. Ning tegelaskujud on selle sarja kõige tugevam külg. “Escaflowne”is tegelikult ei olegi pahasid. Kuigi sarja alguses tundub Zaibach väga negatiivsena, tuleb sarja jooksul üha enam ja enam ilmsiks, et asjad päris nii mustvalged ei olegi. Nii nagu päris maailmas, on ka Gaeal tegemist väärtuste kokkupõrkega. Ning Zaibachi liidrite väärtused ei olegi niivõrd närused, nagu need tavaliselt animes kipuvad olema.

Filmis “Escaflowne: A Girl in Gaea” küll olid lood pisut teised – seal oli Folken-sama elueesmärgiks maailma häving. Seerias pole mitte midagi sellist ning selle poolest on seeria peajagu pikast filmist üle. Kuigi filmi vaadates tundus mulle filmi Folken-sama kõvasti lahedam, oli siiski seeria Folken see, kellele ma suutsin kogu südamest kaasa elada ning kes mulle tõepoolest sümpatiseeris – eriti viimastes osades. Isegi kõige maniakaalsem Zaibachi rüütel, Dilandau, on tegelikult vaid üks õnnetu inimene, kes pole tegelikult üldse paha omast tahtest. Ka Zaibachi liider Dornkirk ei soovi maailma hävingut, ta soovib vaid seda, et ta unistatud saatus tõeks saaks – ning ta ei unista vaid maailma valitsemisest, ta unistab ka sellest, et see maailm mida ta valitseb, oleks õitsev maailm.

Ka sarja head tegelaskujud tundusid armastusväärsed – šeffimat meest kui Dryden annab otsida ning Allen on rüütellikkuse maine kehastus ise – olid siiski negatiivsed tegelased need kõige meeldejäävamad. Ning seda just tänu tõsiasjale, et tegemist ei olnud arutute mõrvaritega, vaid täiesti inimlike kujudega, kes teadsid, mida tähendab armastus, halastus ja truudus.

Ei oskagi midagi enamat selle seeria kohta rääkida. Kokkuvõttes võiks öelda, et tegemist on tüüpilise “Sunrise”iliku pärliga, mis on nauditav viimse sekundini. Kui tõele au anda, siis film oli küll seeriast visuaalselt üle, kuid lõppkokkuvõttes jättis siiski viimane endast parema mulje. Olles vahepeal mõttetult palju keskpärast animed näinud, mõjus “Escaflowne” tõeliselt värskendavalt ning positiivselt ja tuletas mulle meelde seda põhilist, mille pärast ma kunagi animed vaatama hakkasin.