Täiesti juhuslikult saavad kokku kaks naist – oskuslik palgamõrvar Mireille Boquet ja tapmiskunsti alal veelgi oskuslikum, kuid oma mälu kaotanud Yuumura Kirika. Koos hakkavad nad lahti harutama mõlema naise minevikus olevaid umbsõlmesid hävitades selle käigus terve sõjaväe jagu mustades ülikondades kurikaelu.

Ühesõnaga originaalsusega “Noir” väga ei hiilga. Sellegipoolest seeria mulle meeldis. “Noir” on justkui maitsev hamburger – põhimõtteliselt rämpstoit, aga piisavalt hästi tehtud, et seda isuga süüa. Seeria kubiseb animelikest klišeedest ja stereotüüpidest. Igas osas lastakse maha vähemalt kümmekond mustade prillidega kahtlast tüüpi (kes loomulikult Dünaamilist Duot tappa proovisid). Siiski ei hakka see tüütama, kuna need tapmised on üsna hästi esitatud. Mitte küll cowboybeboplikult hästi, aga siiski suhteliselt originaalselt ning ilusalt.

Nagu arvata võis, kuuluvad paremikku esimene võitlus ja viimaste osade lahingud. Vahepeal langeb seeria loomulikult ekstreemsustesse – näiteks stseen, kus Kirika rahulikult trepist üles kõnnib, et Mireillet ligikaudu viiekümne pahareti käest päästa, kellest ükski ei vajuta päästikule enne, kui Kirika juba hüppama ja tapma hakkab. Kuid kuna tegu on hamburgeriga, siis on sellised asjad andestatavad – liha peabki ju palju olema.

Ka “Noir”i sisu on üllatavalt huvitav. Kui alguses koosneb see tähendusetutest lausetest ja arusaamatutest avastustest, siis lõpuks võtab lugu isegi ilmet ja kõik mõistatuse osad leiavad vaikselt oma koha. Üks asi, mis seeria juures pisut häirib, on flashbackide rohkus ja kordamine. Mireille vanemate tapmisstseeni näeme vähemalt korra iga osa jooksul (olgu, võib-olla mitte nii tihti, aga ikkagi…) ja ka Kirika kippus pahatihti meenutustesse langema. Kohati tundub, justkui oleks tegemist rohkem tüdrukutele mõeldud animega.

Atmosfäär on unelev, täis meenutusi ja stillkaadreid, aga siiski mitte häirivalt aeglane. Tapmist ja tagaajamist tuleb ette üsna tihti. Muusika on “Noir”is samuti päris hea ja sobib seeriaga hästi kokku. Põhilised taustmeloodiad jäid lausa kõrvu kummitama.

Tegelaskujud on üsna sügavalt välja arendatud, arvestades seda, et palgamõrvaritele omaselt ükski peategelastest kuigi jutukas ei ole. Kuid see-eest on tegelased üsna coolid. Eriti Chloe ja Kirika, kes pole küll kuigi seltskondlikud inimesed, aga tapavad see-eest oskuslikult. Ehkki Mireille on küll lahe lühikesi seelikuid armastav tüdruk (isegi kusagil Püreneedes asuvasse tsivilisatsioonist mahajäetud mõisa tapatalgusid korraldama minnes otsustab ta riietuda miniseelikusse ja kanda kontskingi), valib ta sõiduvahendiks sellise, mis kohe kuidagi tema ametiga kokku ei sobi.

Seeriale lisab feministlikkust seik, et reeglina on surejateks mehed ja surma põhjustajateks naised. Justkui Kirika-Chloe-Mireille mõrvarlikust triost vähe poleks, võetakse lõpuks mängu ka terve amatsoonnunnade armee. Lõpplahendus on küll pisut üllatav (mis on hea), ent siiski etteaimatav võttes arvesse, et tegu on kommertslikumat laadi animega.

Pikemat analüüsi “Noir” ei vääri, kuid kui stiliseeritud tapmine, naispalgamõrvarid ja organiseeritud kuritegevus on sinu “tassike teed", siis tasub see seeria kindlasti vaatamist.