“Rurouni Kenshin” (Rändur Mõõgasüda) on lugu 19. sajandi Jaapanist, täpsemalt monarhilise Edo-ajastu langusest ning demokraatlikust Meji perioodist. Kuigi seeria tegevus toimub suures osas 10-ndal Meji aastal, tuleb siiski üsna palju juttu ka Tokugawa-dünastia lõpust ning sellega kaasnenud probleemidest, mida Meji periood lahendada ei suutnud. Seeria peategelaseks on rändur Himura Kenshin, kes ühel heal päeval päästab paksust pahandusest õblukese (kuid suhteliselt oskusliku) tütarlapse Kaoru, Kamiya-Kasshin võitlusstiili viimase esindaja. Peale seda vahejuhtumit otsustab Kenshin mõneks ajaks Kaoru Dojosse pidama jääda ning selja taha jätta oma rändurielu. Üsna pea selgub, et Kenshinil on minevikus varje, millest naljalt lahti ei saa. Nimelt tegutses ta Edo ajastu lõpul uue korra salamõrvarina, keda tunti kui kurikuulsat Hitokiri Battousaid.

Revolutsiooni ajal kuulsust kogunud kui kõige kiirem ja kõige tugevam mõõgakandja, ei ole Kenshin siiski traditsiooniline samurai. Puudu jääb tal nii kasvust kui ka hirmuäratavast välimusest. Ainus, mis tema puhul annab tunnistust verisest minevikust, on ristikujuline arm tema vasakul põsel (mille saamislugu jutustab neljaosaline OVA “Rurouni Kenshin: Reminiscence”). Kenshini võitlusstiiliks on võitmatu Hiten Mitsurugi ryu, tänu millele Kenshin on saavutanud nii jumalasarnase kiiruse kui ka tugeva sõdurihinge (ken-ki). Kuna Kenshin on kunagi andnud lubaduse mitte kunagi enam tappa, siis on ta mõõgaks valel pool asuva teraga sakaba-mõõk. Kaoru juures elades korjavad nad kahepeale kokku üsna kummalise ja kriminaalse minevikuga pundi, kuhu kuuluvad endine gangster ja tülinorija Sagara Sanosuke, endine taskuvaras ja samurai järeltulija Yahiko, endine oopiumivalmistaja Megumi ja veel ka paljud teised.

Seeriana on “Rurouni Kenshin” praktiliselt ületamatu. Pikkust on tal rohkem kui piisavalt - 95 osa on tegelikult pisut liiga palju. Kuid see ei häiri, lisab vaid sügavuse astme neile, kes tahavad rohkem näha. Tegelikult oleks seeria hakkama saanud ka kuskil kuuekümne osaga. Siiski, nende 95 osa jooksul jõuab Kenshini punt läbi elada kõige eepilisemaid sündmuseid ning neil õnnestub mitmelgi korral päästa nii Jaapan kui ka terve maailm kindlast hävingust (või vähemalt hirmuvalitsusest). Lood on ülihead ning kaugel tavalistest hea-halb klišeedest. Suurem osa Kenshini vaenlastest pole mitte halvad inimesed vaid lihtsalt endised sõdurid, kes ei saa enam kuidagi hakkama eluga maailmas, kus mõõgad on keelatud ning samurai-seisus midagi enam ei loe. Siiski tuleb tal vastamisi sattuda ka tõeliste kurjuse kehastustega, kellest silmapaistvaim, Shishio Makoto, on vist üks kõige säravamaid "pahasid", kes üldse kunagi joonistatud, seda nii oma suhtumise, mõtete kui ka oskuste poolest.

Samas ei koosne seeria ainult võitlusest. Tõelisi võitlusosasid on kuskil 2/3 ringis. Ülejäänud osad räägivad kas koomilistest igapäevasündmustest (orooro) või on mõeldud põhiliini traagilisuse ja paratamatuse võimendamiseks. Ühesõnaga leidub kõike igale maitsele – naerust vere ning pisarateni. Kuigi leidub üksikuid, teistest eraldiseisvaid osasid, on suurem osa lugudest jutustatud lahti kuskil viie või enama osa jooksul. Seeria ei koosne niisiis mitte 95 osast vaid kümnekonnast suurepärasest loost.

Rääkides teostuslikust küljest on “Kenshin” tipptasemel. Loomulikult jääb seeria selle poolest alla pikale filmile, kuid mitte mingil juhul teistele anime-seeriatele. Võitlusstseenid on kiired ja hoogsad, inimeste liikumine on üsna sujuv, taustad ilusad ja animatsioon tasemel. Klass omaette on muusika, mis annab suurtele sündmustele lausa eepilise varjundi ning muudab niigi hoogsad võitlusstseenid veelgi paremaks.

Ei tasu märkimata jätta, et suur osa “Kenshin”ist põhineb tegelikel sündmustel ja inimestel. Kuigi Himura Kenshinit siiski olemas ei olnud, põhineb tema tegelaskuju ühel Bakumatsu-aegsel hitokiril (salamõrvar) Kawakami Gensail. Tegemist oli ühega neljast kõige kardetumast hitokirist. Küll aga oli täitsa olemas sellised mehed nagu Hajime Saitou, Sagara Souzuo (Sanosuke kunagine õpetaja) ja Okita Souji (Soujiro). Hajime Saitou puhul on ajalugu üsna täpselt järgitud – ta oli üks Shinsengumi kaptenitest ja tegeles reeturitest Shinsengumi liikmete hukkamisega. Tema kõige võimsam tehnika meenutas mõneski mõttes gatotsut, kuigi nimetati seda teisiti (inglise keeles kõlaks see: left-hand single thrust). Samuti vastab tõele see, et peale Shinsengumi laiali lagunemist hakkas Saitou tööle salapolitseina. Ka Aoshi tegelaskuju põhines reaalselt eksisteerinud inimesel, nimelt Shinsengumi liidril Hijikata Toshizol.

Raske on selle "Kenshin"i juurest vigu leida, niivõrd hästi on kogu lugu ette mängitud. Ehk annaks norida kohatise venivuse kallal, aga tegelikult on just kohati aeglane tempo see, mis teeb seeriast eepose tavaliste 26-osaliste kõrval. Samas ei jääda kunagi liiga kauaks toppama – kui ühes osas valatakse pisaraid, siis võib üsna kindel olla, et juba järgmises osas välguvad nii mõõgad kui ka rusikad.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et tegu on samurai-animedest kahtlemata parimaga ning üldse ühega parematest anime-seeriatest. Lisaks 95-le osale on olemas veel ka pikk telefilm nimega "Rurouni Kenshin - Requiem for the Restoration Royalists", mis oma stiililt ja teostuselt on üsna sarnane Kenshini seriaaliga. Lisaks kõigele sellele on olemas ka kaks OVA-t, "Rurouni Kenshin: Reminiscence" ja "Rurouni Kenshin: Seisouhen", mis on aga täiesti klass omaette ning seetõttu väärivad eraldi tähelepanu.