Kaugel tulede särast ja linna kärast, eemal suitsust ja sudust, kaunite roheliste metsade all, mida hävitav inimkäsi veel puutunud ei olnud, jalutasin mina, nautides puhtust ja rahu. Kaunis loodus elamas iseendaga harmoonias - ei ole midagi üle, ei ole midagi puudu. Seal rännates märkasin väikeseid valgeid metsavaime, kes mängeldes saatsid mind mu teel, matkides lõbusalt mu liigutusi - süües minuga kui ma sõin, sirutades end, kui ma peale uinakut end sirutasin, toetades puunajale peale hommikust värskendavat jooxu kauni metsa all. Nende hääl oli mõnus ja rahustav - justkui tuule käes klõbisevad kuivanud puuoksad või nagu "vihmapill" mu sõbra riiulil. See oli kaunis, liiga kaunis.
  
Ashitaka saab enda kanda needuse, kui päästab oma küla, tappes deemonliku Seajumala. Tema käele jääb arm, mis aeglaselt, kuid kõrvetavalt kasvab ning noort printsi piinarikka surma poole viib. Nii kommete kui ka põhjuse pärast, et oma külale mitte probleeme tuua, lahkub klanni järgmiseks pealikuks saama pidanud Ashitaka läände, kust küla šamaani sõnul pärines ka printsi needuse põhjustaja. Kaugel läänes ootavad teda võõrad probleemid, mis ta peagi endasse haaravad.

Tegevus toimub keskaegses Jaapanis. Raudlinnas, mis on ehitatud rauamaagirikka mäe jalamile, toodetakse rauda, et müüa seda ümberkaudsetele linnadele ja küladele. Seal töötatakse välja ja toodetakse ka tulirelvi nii inimeste kui jumalate vastu võitlemiseks. Ka Ashitaka satub sinna, otsides oma needusele ravi ning põhjust Seajumala vihale ja muundunud olekule.

Kuid Suure Metsa jumalatele (Jaapani folklooris on metsade jumalateks tavalisest palju suuremat kasvu ja eriliste võimetega loomad) ei meeldi inimeste tegemised - metsade langetamine uute maade saamise ja rauasulatuskatla kütmise eesmärgil. Nii nad ründavadki vahetevahel linna varustavaid toidumoonakolonne, aga ka linna ennast. Koos huntidega ründab Raudlinna vahel ka noor tütarlaps - San ehk Printsess Mononoke (mononoke - kuri vaim, elajas), kes proovib ligi pääseda Raudlinna emandale Eboshile. See tal ka õnnestub. Kuid vahele astub Ashitaka. Laskmata neil teineteist tappa ning saades ise surmava haava, veab ta meelemärkuseta Sani inimestest eemale.

Kuigi San, kes on kasvanud Hundijumala õpetuste järgi, vihkab inimesi üle kõige, aitab ta Ashitakal paraneda, viies ta Öökõndija, Suure Metsa vaimu palge ette. Peale seda on Ashitakal raske valida, kummal poolel ta sõdima peaks - kas loomade poolel koos tütarlapsega, kes talle ülimalt meeldib, või inimeste pool, kuhu ta päriselt kuulub. On ju suur sõda peagi algamas ja nii loomad kui inimesed koguvad vägesid. Ashitaka aga soovib üle kõige, et inimesed ja mets saaksid elada harmoonias. Ent kivi on pandud veerema ja seda ei peata enam miski.

Tulles tagasi kodamade (väikesed metsavaimud) juurde, peatuksin ma siiski küllaltki tähtsusetu, kuid ülikauni stseeni juures, mis lihtsalt näitab, et režissöör Hayao Miyazaki on tähelepanu pööranud ka pisiasjadele, tehes seda üllatavalt kaunilt ja hästi. Stseen ise selline: San lõikab maha vaevalt meetri pikkuse noore puuvõrse - kohe kogunevad mõned kodamad mõtlike ja kurbade pilkudega allesjäänud pooliku varre ümber.

See stseen pole ainus omataoline. Kogu anime on hästi läbi mõeldud, sisaldades tegelasi, kes tõesti kannavad oma rolle ja ka käituvad nendele vastavalt. Neid pole ainuüksi häid või halbu, vaid ka neutraalseid, kelle suhtumist ümbritsevasse maailma mõjutavad need vähesed teadmised, mis neile võimukandjate poolt ette söödetakse.

See kõik on fantastiliselt animeeritud, muusika aga on tõesti liigutavalt ilus ning sobib just igasse stseeni nagu valatult. "Mononoke Hime" on kaunis ja heatahtlik kogemus ning kindlasti mitmekordset vaatamist väärt.