Tulevik on tume. See lause kehtib liigagi hästi olustiku kohta, milles „Wolfs Raini“ tegevus toimub. Postapokalüptilisena paistvas maailmas on kõik inimesed koondunud linnadesse, mida kõikjal valitseva kurja kliima eest kaitsevad kuplid. Linnu valitsevad aga saladuslikud aadlikud (nobles), kes on omavahel sõjajalal. Kogu tehnika ja relvad on nende valduses ja inimesteni jõuavad need ainult aadlike endi huvide täitmise nimel.

Sellisest maailmast ei saa puududa müüdid. Keelatud raamat „Lunar Tome“ („Kuuraamat“) jutustab loo sellest, kuidas maailma lõppedes ilmub kindlasse paika nimega Paradiis, aga teed sinna teavad ainult hundid. Kahjuks teab iga lapski, et hundid on juba 200 aastat välja surnud…

Tegelikkuses on hundid täiesti olemas. Nad on lihtsalt õppinud inimese kuju võtma, et nende sisse sulanduda. Valge hunt Kiba (Kihv) on enda ümber koondanud üpriski mitmekesise seltskonna, kellega koos otsib ta lillest loodud tütarlapse juhatusel teed Paradiisi.

„Wolfs Rain“ jääb silma just äärmiselt keerukate tegelaskujude tõttu. Erinevalt paljudest teistest ei pöörle see anime vaid ühe tegelase ümber – kõigil on oma minevik, oma head-vead ja erilised suhted teistega. Viimase kohta peaks ütlema, et see oli isegi liiga välja arendatud. Mind näiteks hakkas häirima see, et erinevate sündmuste tõttu jäeti vähemalt mõneks ajaks omaette kõikvõimalikud tegelaste paarid, kes omavahel siis mõtteid ja tundeid vahetasid. Siiski oli see kõik tegelaste arengu tagamiseks vajalik.

Erinevatele tegelastele olid pühendatud episoodid 15-18. Need soovitaks ma aga igal vaatajal, kes just eriline entusiast pole, vahele jätta, sest midagi uut seal ei ole. Nendes osades näidatakse juba nähtud stseene, mis mõne tegelasega seostuvad, aga lihtsalt erinevas järjekorras.

Üldiselt liigub lugu edasi täpselt piisava tempoga, et vaatajat mitte ära tüüdata, aga samas teda alati põnevusega uut osa ootama panna. Kogu süžee on hästi kirjutatud ja pinge hoitakse üleval lõpuni välja. Üllatusmomente jagub ka.

Ära ei tasuks ka ehmatada selle peale, kui seal, kus hetk tagasi seisis/lamas/istus/hüppas inimene, äkki hunt on, sest seda efekti kasutatakse kogu seeria vältel ohtralt. On ju ikkagi peategelasteks hundid, kes inimese kuju võtta saavad. Silmailu pakuvad ka rohked stseenid jooksvate huntidega erinevas maastikus.

Muusikalise poole pealt peaks mainima, et üldine taustamuusika on peaaegu märkamatu, kuid samas täiesti olemas ja alati situatsiooniga sobiv. Paari kohta on pistetud ja vokaalosaga laule, mis teooria poolest sinna sobivad, aga mind näiteks häirivad. Alguslugu on keskpärane. Anime süžeega sobib rohkem lõpulugu.

Kokkuvõtteks saab öelda, et „Wolfs Rain“ on piisavalt huvitav, et paadunud animefänn selle kõik 30 osa järjest ära vaataks. Mõtlemisainet jääb ka pärastiseks.