Lucy on Diclonius. See tähendab, et lisaks tavalistele jäsemetele omab ta veel selja tagant välja ulatuvaid „vektoreid”, mis töötavad nagu käed, kuid on väga pikad (animes meetri pikkused, mangas pikemad; samuti on animes vähendatud nende arvu neljale), kiired ja tapvad. Lucy on kinni ühes uurimislaboris. Ta põgeneb – surmates oma teel hoolimatult valvureid. Teekond lõppeb peapõrutusega meres, mille põhjustas .50 BMG kuul, mis ta kiivrilt tagasi põrkus. See õnnetus äratab Lucys Nyū – süütu ja rumalavõitu olendi, kes ei teeks kellelegi maailmas liiga. Ta satub mineviku probleemide käes vaevlevate nõbude Kouta ja Yuka juurde, kes ta enda hoole alla võtavad. Lucyt aga tahavad enda valdusesse saada paljud ja enamikel neist on suht suva, kas elusalt või surnult.

Elfen Lied on võitlus ellujäämise nimel. Dicloniuste ülemvõim on loomulik – mitte ükski inimene ei saa nende vastu ja enamik dicloniuseid vihkab inimesi, pidades neid vaid prahiks, mille hävitamine ei tähenda mõrva. Tõmmatavuse koha pealt on Elfen Lied ülimalt hästi läbi mõeldud – luuakse negatiive tegelane, kuid samas talle ka armastusväärne alterego. Paratamatult vaevab terve sarja käigus küsimus, kumb jääb peale? Lisandub ka mure teiste sarja jooksul lisanduvate karakterite pärast. Ja mure on täiesti põhjendatud, kuna Elfen Liedis valatakse verd pangete kaupa ja loobitakse jäsemeid siia-sinna ning seda nii headel, kui halbadel tegelastel. Juba esimene osa avatakse veresaunaga, mis võib vajutada sarjaga esmakorselt kokku puutunud isikul suu lahti ja tülgastada teda nõnda, et ta anime kinni virutab - või hoopis tõmmata ta kaasa vererohkele ja paanilisele teekonnale, mis paneb ahnelt järgmisi osi hankima. Hilisemates episoodides vägivaldsuse tase küll langeb ja hakatakse lahti harutama karaktereid ja nende minevikke, kuid ka neis omavad enda kohta veri ja lendavad jäsemed.

Elfen Lied on küll anime, mis millegi ees risti ette ei löö, kuid alasti stseenidega minnakse vast siiski liiale. Alguses sobib Lucy alastiolek ja ka paar Nyū rumalust seoses enda keha mittetundmisega, kuid pikapeale hakkab tunduma, et tihedad alastiolekud on vaid vaatajate tõmbamiseks. Peale ecchi omab Elfen Lied meesvaatajate rõõmuks ka "haaremi" anime omadusi, olles neist vast kõige verisem.

Animatsiooni koha pealt saab Elfen Liedi peamiselt vaid kiita. Maailm on selgelt ja ilusalt välja joonistatud, karakterid reaalsed ja hästi animeeritud (olen kuulnud, et näitlejad polnud eriti head, kuid kuna vaatasin subitud versiooni ja ei oska algkeelt siis ei oska ka eriti midagi näitlejate kohta öelda). Mõneks vähestest vigadest saab vast lugeda kohati segavalt joonistatud ninasid ja esimeses episoodis olevat stseeni, kus Yuka ja Kouta seisavad mere ääres (kuigi eks see olene juba vaataja enda silmist).

Muusika on Elfen Liedis aeglane, dramaatilisusele rõhuv, väga hästi valitud ja sobib suurepäraselt Elfen Liedi nukra tooniga. Kusjuures anime ja muusika sobivust võiks näiteks kõrvutada Hellsingiga – selle segane muusika mõjus hästi sama segase tegevuse ja piltide juures ning sama võib öelda Elfen Liedi kurbuse kohta, kus juba avastseenis lastakse sügavat ja hingelist muusikat, mis on ette kantud ladina keeles ning omab viiteid piiblile. Ka tavaliste märulipiltide asemel näidatakse ava- ja lõpustseenis kunstipäraseid joonistusi (tegemist on Gustav Klimti maalide modifikatsioonidega – kam), mis ühes sarja vaimuga garanteerivad elamuse, mis jääb meelde ja paneb mõtlema ka pärast lõputiitreid. Kelle hinge puudutas Vampire Hunter D: Bloodlust’is Meieri ja Charlotte vaheline armulugu, seda ei jäta külmaks ka Elfen Lied.

Märkus – Elfen Liedi OVA, mida kutsutakse nii osaks 14, kui 10,5, on üldiselt tuntud rohkem, 10,5na, kuna tegevus toimub 10. ja 11. osa vahel, hoolimata faktist, et lasti hiljem välja. Osa seletab nii mõndagi animes lahtiseks jäänut, kuid tegevust lisab vähe. Selletõttu ongi soovitatav ta seeriaga koos ära vaadata, kuna pärast sarja vaatamist on lõpp juba teada.