Kirsid õitsevad ning roosakad õielehed lendlevad tuules. Kooliesisele kogunevad täiesti tavapärase välimusega noored, et alustada uut õppeaastat. Naeratused, hõljuvad juuksed - ka sinised juuksed. Kohtumised peale pikka suve ja elevus eelseisva aasta ees. Kuid tegu pole mitte mingi tavalise õppeasutusega, vaid Juudou võitluskunstide kooliga, mis on pilgeni täis erinevaid tavapäratute annetega noori, kel kõigil sihiks jõuda selle kooli parimate võitlejate hulka. Nende hulgas on ka äärmiselt lopsakate figuuridega õed Maya ning Aya Natsume ja noor Takayanagi Masataka. Kõigest mõni minut pärast uue semestri algust tungivad kooli kaks vihast huligaani/tänavakaklejat - Nagi Souichirou ning Bob Makihara. Need kaks äärmiselt ambitsioonikat noormeest alustavad viivitamatult, rusikate abiga, kooli enda võimu alla painutamist ning seisavad peatselt silmitsi Natsume õdede ning tagasihoidliku, kuid andeka Takayanagiga. Pelgast vastuseisust areneb kiiresti liit. Edasi hakkab lahti hargnema Tenjou Tenge lugu, mida täidavad hirmsad varjud minevikust, erinevad võitlustehnikad ning suures koguses südantsoojendavat ecchit ja lapsikut nalja.

Tenjou Tenge lõhnab avaminutitel tavapärase kooli-anime järgi. Kuid õnneks (vähemalt minu õnneks) langeb ta siiski tavapärasest comedy/school kategooriast radikaalselt kõrvale. Ten-Ten ei keskendu normaalsele koolielule ning koolipinki nühkivatele õpilastele, vaid viib sündmustiku julgelt koridoridesse, kooli ümbruses leiduvatesse nurgatagustesse ning vanamoodsatesse dojo-desse. Keegi ei tegele absoluutselt matemaatikaga vaid keskendutakse pigem sellele, kuidas oma rivaalidel tõhusamalt nägu sisse taguda.

Mulle meeldis selle anime puhul tegelaste ning loo jutustamise värskus. Nagi ning Bob olid hea vaheldus üldiselt animeid täitvatele mökudele. Mökude all pean ma silmas ontlike suure sisemise potensiaaliga noormehi, kes on täielikult otsustusvõimetud ning ei oska rasketes situatsioonides sugugi käituda - kes pigem põgenevad probleemide eest, kui seisavad nendega julgelt silmitsi. (Nt. Sky of Iriya, NGE, Oh My Goddess!-i peatelased.) Tulgu, mis tuleb. Bob ja Nagi ning ka enamus teisi selle anime tegelasi pigem otsivad ise vastasseise, kui üritavad nendest hoiduda. Samuti vajutatakse pedaal kohe esimese episoodiga põhja ning lugu algab väga tormiliselt.

Multika tegelastega oli väga head tööd tehtud. Peaaegu kõikidel, isegi päris triviaalsetel, oli oma isiklik minevik ja karakter, millest tulenesid ka põhjused võitlemiseks ning oma eesmärkide poole püüdlemiseks. Ka väliselt nägid nad toredad välja. Kõik äärmiselt erisugused ja huvitavate nägude ning omadustega. Ainus ühine joon paljude tegelaste vahel oli kas suured musklid või suured rinnad.

Anime lugu oli väga dünaamiline. Keskendudes nii olevikule, kui ka kooli minevikus toimunud sündmustele. Selline loo jutustamise viis tuli animele kasuks. Paljud tegelased muutusid minu jaoks hoopis huvitavamaks ning nende käitumise põhjustest sai rohkem aimu. Huvitav oli jälgida ka noorema ning vanema põlvkonna kokkupõrget - mõlemal olid oma isiklikud lood ning motiivid tegutsemiseks. Kuigi paljude jaoks võib selline hüpe armsaks saanud peategelastelt kuskile aastate taha igav olla. Meenutused katsid päris suure osa seeria episoodidest olles kohati päris nutused ja korduskaadritest pungil.

Ma ei salli must-valgeid animeid, filme ega raamatuid. Mulle ei meeldi, kui halb tegelane on üdini halb ja hea tegelane üdini hea (nt. Full Metal Panic) ning nende vahelised piirid on selgelt välja joonistatud. Selles animatsioonis oli küll palju suvalisi "kurikaelu", kuid põhilised tegelased, kes omavahel rinda pistsid, ei langenud kummalegi poolele. Niimoodi hakkasin ma kaasa elama mõlemale leerile ja see muutis nende heitlused palju põnevamaks.

Animatsioon on natuke üle keskmise. Sile ja soe. Sujuv ning võitlusstseene igati toetav. Avalooks oli kummitama hakkav, agressiivne jaapani hip-hop. Ülejäänud muusikalisest kujundusest ei mäleta aga essugi – seega polnud ta ka ilmselt suurt midagi väärt.

Tegemist ei ole objektiivselt meistriteosega. Palju pantsu-kaadreid ja kaklusi. Klisheid täis monolooge ja kriitilisel hetkel avalduvaid supervõimeid. Kuid animel on olemas omadus endale kaasa elama panna. Armastusväärsed tegelased ajavad naerma ja vahest ka kurvastavad. Pärast pikka ja rasket päevatööd koju jõudes on üks episood hullumeelset ning süüdimatut Tenjou Tenget just see mida ma vajasin.

Mainimata ei tohi jätta Tenjou Tenge mangat. Anime on niivõrd-kuivõrd selle baasile ülesehitatud ning katab mangast umbes poole. Kui sa tahad teada saada, mis siis ikkagi kõikidest nendest tegelastest saab, loe mangat. Kui anime sulle meeldis, siis sa arvatavasti hakkad mangat armastama.