Vandreadi tegevus toimub kauges tulevikus, kus mehed ja naised on üksteisest eraldunud ning suhtlevad vaid sõdides. Järglaste saamiseks on leiutatud uued viisid ja üksteist ei igatseta – rohkem kardetakse. Meie tänapäevasest maailmast ei mäletata eriti midagi ja nõnda ollakse pidevas sõjaseisukorras.

Sari algab meeste planeedil, kus plaanitakse rünnakut naiste planeedile äsja renoveeritud kosmoselaevaga, mis kuulus Vanaisale (meeste ühiskonna asutajale). Läbi kihlveo satub laevale noor kolmanda generatsiooni kodanik Hibiki, kelle õnn teda nõnda hästi tabab, et ta salalikult sisenedes saabub pardale just mõned minutid enne väljalendu ja nõnda kihutab ta koos sõjaväelastega naiste planeedi suunas.

Nagu ikka kombeks, ei lähe kõik plaanipäraselt – laeva ründavad naispiraadid, kes selle ka vallutavad ja endale kuulutavad. Meeste juhid peavad viimaseks võimaluseks laeva õhkamist, kuid ka see läheb valesti. Osa meeste laevast, koos kolme mehega, ja naispiraatide laev liidetakse ning paisatakse teise galaktikasse keset kolmandat vaenlast, kellest peab koduplaneete hoiatama.

Vandread on kosmoseooper, mis sisaldab tavapärast märulit ja romantikat, millesse segatakse komöödiat ja sügavaid tundeid (mis on tegelikult omane paljudele animedele). Romantika on Vandreadis eriline kasvõi selle tõttu, et suhted meeste ja naiste vahel nõnda ebanormaalsed on ja vaatajat kas siis oma humoorikuse või teistsugususe tõttu tõmbavad. Mainimist vääriv on ka teatav ecchi, mis väljendub naispeategelaste võimalikult paljastavates riietes (mis tegelikult teeb kindlaks ka sarja sihtgrupi).

Vandreadi loo kohta ütleks seda, et ajaloo ja tõmbavuse kohapealt on ta suht hästi ülesehitatud, kuid sarja edenedes ilmneb selleski mitmeid probleeme - need jätaks juba kriitilisema vaataja avastada. Mainimist vääriks vast kohati tekkiv tunne nagu lugu oleks vaid vabandus rohkematele võitlusstseenidele.

Suht huvitavalt aga on esitatud Hibiki identiteedikriis, mille põhjuseks on fakt, et ta on kolmanda generatsiooni liige, mis muudab ta automaatselt esimese ja teise generatsiooni liikmetest madalamaks - „tühiseks” tööliseks (vähemalt tema vaatevinklist), millest areneb omakorda tahtmine tõestada, et tema, kui kolmanda generatsiooni kodanik, pole üldse nõnda kasutu, kui arvatakse (esimese, teise ja kolmanda generatsiooni loomine ja nende eri alustalade paigutamine võib tunduda kohatuna generatsiooni mõiste definitsiooni tõttu, kuid samas sobib animesse hästi). Ja noh, reisi edenedes ilmnevad Hibikil ka isiklikud probleemid.

Suurimaks pettumuseks on Vandreadi juures vast märulistseenide muusika. Kui GONZO järgmise aasta tööl, Hellsingil, miksiti meeldivalt segane ja haiglase tegevustikuga hästi ühilduv muusika, siis Vandreadil on jäänud tegevust saatma vaid algajalik, odavatele märulistseenidele omane, actionmuusika, mida vabal ajal ei kuulaks ka väga laia maitsega muusikafänn. Muidugi võiks öelda, et selline muusika sobibki sarja stiiliga, mis üritab asja tõsiselt võtta, kuid ta segab siiski kokku liigselt elemente, et see täiesti võimalik oleks. Isiklikult ootaksin siiski isikupärasemat muusikat, mis stseenide ajal mu kõrva tähelepanu oma nõmedusega ei tõmbaks. Üldise muusika teeb see-eest tasa tasemel algusmuusika mõlemal Stagel (1st Stage algusemuusika omab küll samu actionstseenide muusika elemente, kuid selle kergitab täiesti teisele tasemele hea laulja). Lõpumuusikaks on valitud natuke aeglasemad viisid, mis sobivad hästi sarja romantilisema puudutusega (eriti veel 1st Stage lõpp).

Animatsiooni kohapealt on Vandread vägagi kiidetav. Olles Fullmetal Alchemisti sarnane on Vandread joonistatud väga ilusalt ning CG võitlusstseenid on hoolikalt viimistletud. Digimonile omaseid kordusstseene Vanguardide ja Dreadide ühinemisel on vähe (terve sarja peale näidatakse neid pikalt vaid mõned korrad ja needki on Digimoni omadest tunduvalt lühemad). Samuti kasutatakse samu pilte vähe – võitlused on elavad ja kiired, mitte vaid ühe jupi teise vastu tagumine nagu pahatihti Berserkis (kuigi eks erinevad ka neis sarjades kasutatud vahendid).

Paar sõna nüüd ka karakterite arenduse kohta – peategelasi on kujutatud piisavalt värvikalt ja jäetud samas ka arenguruumi, mida sarja edenedes ka ära kasutatakse, kuid kahjuks on erilise tähelepanuta jäetud vastased, kellele uutes sarja osades lisatakse vaid mõningaid teadmisi, ajalugu (mis puudutab nende ja samas ka inimeste ajalugu) ja masinaid. On arusaadav, et raske on luua isiksust robotite armeele, kuid kuidagi tühjana tundub. Kõige enam arendatuks võib pidada vast ajalugu, mida seletatakse Nirvana meeskonna rännakute edenedes. Uued masinad ja uued oskused on küll kenad ja esmapilgul huvitavad, kuid sügavamas mõttes jätavad suht külmaks.

Lõpetuseks – mis muudab siis Vandreadi vaatamisväärseks? Selle tõmbavus, ütleks. Tegevus on kiire ja ei nämmutada liigselt (mida näiteks Gunslinger Girlil alguses ristiks kaelas on), karakterid värvikad ja südamelähedased ning kogu situatsioon lihtsalt nõnda jabur, et lausa tõmbav. Egas kõik ju täiest ulme ole – on ju meilegi teada, et naised on Veenuselt ja mehed Marsilt. Vandreadis võetakse seda vaid tõsisemalt. Enamikele anime fännidele võib garanteerida väga laheda elamuse.

PS – Vandreadist on vändatud ka kaks OVAt, millest esimene (Vandread Taidouhen) katab 1st Stage tegevust ja teine (Vandread Gekitouhen) 2nd Stage tegevust (ja on selle tõttu ka kompaktsemad).