Mima Kirigore on noor ja lootustandev laulja, kes on tulnud maalt Tokiosse eesmärgiga tõusta tippu. Olles popkolmiku Cham! säravaimaks liikmeks, ei piisa sellest ei talle ega ka tema managemendile, vaid otsustatakse võtta käsile raske tee näitlejaameti poole. Kahjuks ei lähe kõik nii roosiliselt kui neiu ise ja ka tema fännid ootavad. Mima peab leppima episoodiliste rollidega politseisarjas; samal ajal tõuseb tema endine bänd tabelikõrgustesse. Häirituna fännist, kes tundub teadvat Mima mõttemaailma sama hästi kui Mima ise, hakkab Mimas tõstma pead tema varjatum ja haiglasem pool, kes pole sugugi rahul tema karjääri arenguga.

Yoshikazu Takeuchi romaanile põhinev Satoshi Koni täispikk animefilm on ideaalne vaatamine inimesele, kelle lemmikute hulka kuuluvad näiteks Alfred Hitchcocki või Stanley Kubricki filmid. Esialgselt pärisnäitlejatega planeeritud “Perfect Blue” mängib inimeste varjatud hirmudele tumedas ja kurjas maailmas, kus keegi tegelikult kellestki ei hooli. Suhteliselt aeglase alguse järel muutub “Perfect Blue” segadusseajavaks thriller-iks, kus, arvates end hakkavat millelegi pihta saama, lööb järgmine stseen vaataja jaoks jälle kogu pildi segamini. Kõik tipneb üllatava ja painava lõpuga.

“Perfect Blue” nõrgimaks küljeks on animatsioon, mis meenutab “Weiss Kreuz”-i - sarnased lapsikud autod, inimesed ja perspektiivid. Sarnasust võib leida ka “Serial Experiments Lainga”, kuid viimaseni on “Perfect Blue”-l pikk tee. Hoopis teine lugu on “Perfect Blue” muusikaga, mille võib tegelikult jagada kahte erinevasse blokki. Nimelt seetõttu, et Cham! on diskobänd, kuuleb "PB"-s paraja portsu j-popi, milledest üks lugu ("Ai no Tenshi") on tegelikult üks anime parimaid leide, kuid ülejäänud diskopoole laulud pole just väga suurepärased. Teine pool on taustamuusika, millele hakkasin tähelepanu pöörama alles teistkordsel vaatamisel, sest järjest süngemaks muutuv ning kergelt “Akirat” meenutav muusika sulandub ideaalselt kokku kogu filmi muutuva meeleoluga.

“Perfect Blue” pole päris tavapärane anime, tundudes rohkem stiilipuhta thriller-i joonistatud variandina. Vaatajale, kes viitsib vaatamiselamuse kõrval kaasa mõelda, võib “Perfect Blue” pakkuda veidi üle tunni ja veerandi pikkuse vaatamiselamuse ning subjektiivsetest omadustest sõltuva pikkusega mõtlemiselamuse. Just nii nagu korralik thriller tegelikult tegema peakski.